| Indrek Spungin | |
|---|---|
|
| |
| Tuntud kui |
Chungin C: Kaur |
| Sündinud | 19. mai 1983 |
| Päritolu | Eesti |
| Stiilid | punk |
| Elukutse | stsenarist, režissöör ja punklaulja |
Indrek Spungin (sündinud 19. mail 1983 Jõhvis) on eesti punkmuusik, stsenarist ja režissöör.
Ta on lõpetanud 2009. aastal Tartu Ülikooli bakalaureuseõppes teoloogia ja 2013. aastal magistriõppes etnoloogia alal ning läbinud stsenaristikakursuse Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis (2016).
Indrek Spungin on vabakutseline loovisik, kes on tegutsenud mitmes kultuurivaldkonnas ning saanud tuntuks eeskätt punkmuusiku ja filmiloojana.
Alates 2021. aastast on ta loometöö kõrvalt tegutsenud ka kinnisvaraagendina ettevõttes Lahe Kinnisvara.
Spungini kui filmitegija loomingut iseloomustab huvi eksistentsiaalsete küsimuste, marginaalsete maailmade ja intiimsete inimlike kogemuste vastu.
Tema ja Taavi Aruse koostöös 2018. aastal valminud dokumentaalfilmid "Pets ja Berliin" (punkbändi Nyrok City lauljast Peeter Männiksoost, kes elab juba aastaid Berliinis) ning "Enam kui elu" (Freddy Grenzmannist kui Eesti viimasest rokkstaarist, punkrokkansambli Psychoterror lauljast ja luuletajast) keskendusid subkultuuridele ja isiklikele lugudele.
2025. aastal valminud lavastuslik dokumentaalfilm "Õnn on elada me maal" on kolmas Spungini osalusega pungidokumentaal, aga seekord on Spungin ise juba nii filmi stsenarist kui ka režissöör. Film jutustab punkansambli Velikije Luki tõusust ja äpardustest Nõukogude Liidu kokkuvarisemise taustal. Film esilinastus 2025. aasta Pimedate Ööde filmifestivalil, sai kriitikutelt palju tunnustust ning pälvis Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia. Kriitikud on esile tõstnud, et tegu on maitseka huumorivarjundiga dokumentaalfilmiga sellest, kuidas noorte alternatiivliikumine sõnavabadusele teed rajas. Just tänu taaslavastustele on tabatud õiget punkti, mis ei püüa punkaritest teha muusikalisi geeniusi, vaid edasi anda koolinoorte mässumeelsust repressioonirohkes süsteemis.
ETV dokumentaalfilmide sarja "Eesti lood" on Spungin täiendanud kahe filmiga. 2023. aastal esilinastus seal tema lühifilm "A nagu armastus", mis pälvis EFTA auhinna. 2025. aastal esilinastus dokumentaalfilm "Kodustatud venelased", mis jälgib meie keskel elavate vene juurtega tuntud inimeste käekäiku, kes erinevalt paljudest kaasmaalastest on leidnud tee eestlaste südametesse.
2025. aastal valmis tal kui stsenaristil ja režissööril ka dokumentaalfilm "Naine, kes võtab vähe ruumi", mis portreteerib peamiselt foto- ja videomeediumiga töötavat kunstnikku Liina Siibi.
See groteskseks kalduva pilaloo vormis lühimängufilm (valminud 2026) räägib inimsuhetest, eetilistest dilemmadest ja ennastohverdavast emast, kes röövelliku kapitalismi tingimustes tunneb end toimetulekuvõimetu elava surnuna. Augustis 2026 pälvis "Surm on raskem kui murtud süda" Ameerika Ühendriikides Hollywood Shortsfesti filmifestivalil auhinnalise tunnustuse (Honorable Mention), ühtlasi valiti film festivali ametlikku virtuaalprogrammi.
Spungin ehk Chungin (Chungin oli aastaid Spungini esinejanimi) on varem musitseerinud ansamblites Maikameikers ning Chungin & The Strap-On Faggots. Chungini ansambel kasutas glämmpunk-stiilile kohaselt provokatiivset visuaali, mis hõlmas meiki, teatraalseid androgüünseid kostüüme ja soorollidega mängimist.
2014. aastal asutas ta punkansambli Saint Cheatersburg (St Cheatersburg), kus ta on ise peamine ideede autor, laulukirjutaja ja solist. Ta oli ka 2015. aastal loodud ansambli Rebel Angel asutajaliige; ansambel viljeles provokatiivset tantsumuusikat, punk-hoiakuga disko- ja elektrorokki. 2016. aastal ilmus Indrek Spungini debüütsooloalbum "Lahtise peaga ahvinäoga poiss".
Kultuurikriitik Tõnu Karjatse on 2016. aastal teda kui muusikut iseloomustanud nii: "Chungin on oma ekstravagantsuses siinsele kultuuriruumile maaväline nähtus. Popmuusika üldisemal taustal on ta justkui valel ajal vales kohas. Ta kannab endas popkultuuris oluliste kümnendite väärtusi – glam-rock'i teatraalsust, punk-skeene kustumatut energiat ja nihilismi, grunge tahumatust ja psühhedeelia ohjeldamatut vabadust."
Pärast 2021. aastat, kui ilmus Saint Cheatersburgi viies EP-album "Songs From The Second Floor", on ansambel küll Spungini kui ainsa püsiliikme näol ametlikult alles, kuid Spungin on keskendunud üha enam filmide tegemisele ega ole avalikke kontserte andnud. Muusikat teeb ta vaid filmide jaoks ja punkkultuuriga seotud filmiürituste raames.
Indrek Spungin on loonud filmimuusikat ning olnud mitme filmi ja teatrilavastuse (nt "Maarja tõmbas Tinderi" Kellerteatris) helikujundaja.
Binaarpoeesia on eriline tekstiloomemeetod, millega "toodetakse" olemasolevatest tekstidest uusi tekste. Olemasolevad tekstid söödetakse robotisse, kes ajab sõnad omavahel segi, inimene toimetab seda sõnakuhja, kustutades liigse, ja tulemuseks on täiesti uus tekst. 2019. aasta oktoobris jõudis Vikerraadios eetrisse kuuldemäng "Isamaa. Mu aps", kus binaarpoeedid Riina Maidre, Päär Pärenson, Taavet Jansen ja Indrek Spungin olid sel omalaadsel moel seganud kokku hulga tuttavaid tekste.
Artikli kirjutamine on sel kohal jäänud pooleli, jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. (Juuni 2026) |
Indrek Spungin on olnud näitusesarja "Achtung X_mas!" (Von Krahli Teatri baar, 2009) kuraator.
Ta on olnud ka mitmesuguste kultuurifestivalide (nt elektroonilise tantsumuusika festival Patareiv, muusikafestival "Mägede hääl", kultuurifestival "Kasaganaan" jms) korraldajate seas.
Indrek Spungin on noorpõlves olnud modell.
Spungini kultuurikriitikat ja -usutlusi on ilmunud ERR-i kultuuriportaalis, ajalehtedes Postimees ja Müürileht ning väljaandes Edasi.org. Ta on osalenud muusika-, kunsti- ja etenduskunstiprojektides ning näidelnud mängufilmides ("Viimased", 2020, ja "Biwa järve 8 nägu", 2024).
2023. aasta novembris astus ta üles Tallinnas Politseipargis toimunud meeleavaldusel, kus muusikud, ajakirjanikud ja teised kultuurihuvilised protestisid Eesti Rahvusringhäälingu juhtkonna plaani vastu kaotada Raadio 2 kavast õhtune omasaadete vöönd, kus oli juba kümneid aastaid käsitletud muusika žanrilist mitmekesisust just alternatiivmuusikat tutvustades.
Ta on annetanud kultuuriloolisi esemeid heategevuseks, näiteks Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil toimunud heategevuslikule filmiesemete oksjonile, kus müügist teenitud rahaga toetatakse Ukrainat.
Indrek Spungin on abielus Piret Neihaus Spunginiga, neil on (2021. aasta seisuga) kaks last.
Ta on pidanud laste sünnist peale nende muusikapäevikut, et lapsed saaksid kunagi täiskasvanuna vaadata, "mida nad olid sunnitud taluma oma varases elus: diskot, kantrit, house'i, Mozartit jne".