Iroonia (kreeka sõnast εἰρωνεία eirōneía – 'teeseldud teadmatus') on retooriline võte, kus tegelikult öeldav erineb järsult sellest, mis esmapilgul paistab öeldud olevat.
Irooniat on liigitatud mitmeti, näiteks verbaalseks, dramaatiliseks ja situatsiooniliseks irooniaks. Neid iroonia vorme kasutatakse sageli tõe rõhutamiseks. Irooniline võrdlus, mida kasutatakse sageli sarkasmis, ja mõned litootese vormid võivad mõtet rõhutada teadliku keelekasutuse abil, mis väidab tõele vastupidist, eitab tõe vastandit või pisendab faktilist seost suuresti ja ilmselgelt. Ajaloolase Connop Thirlwalli sõnul kuuluvad iroonia teiste vormide hulka ka dialektiline ja praktiline iroonia. Saksa filosoof Hegel käsitles ka kosmilist irooniat, mis väljendub juhuste iroonilises kokkusattumuses. Samuti on filosoofias irooniat põhjalikult käsitlenud Richard Rorty, sealhulgas teinud seda eesti keeleski ilmunud teoses "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus".[viide?]
Lee, C. J., & Katz, A. N. (1998). The differential role of ridicule in sarcasm and irony. Metaphor and Symbol, 13, lk 1–15.
Leggitt, J., & Gibbs, R. W. (2000). Emotional reactions to verbal irony. Discourse Processes, 29(1), lk 1–24.
Muecke, D. C. The Compass of Irony. London: Methuen, 1969.
Star, William T. "Irony and Satire: A Bibliography." Irony and Satire in French Literature. Ed. University of South Carolina Department of Foreign Languages and Literatures. Columbia, SC: University of South Carolina College of Humanities and Social Sciences, 1987, lk 183–209.
Katrin Ennus. Iroonia – kas kohanemine, teesklus või mäss? Kirikiri, 16. juuni 2007 (Artikkel ilmus algselt kogumikus "Kohandumise märgid" Koost. ja toim. Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Collegium litterarum 16. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.)