Jalarätt (ka jalanarts, tallukas) on endisaegne nelinurkne jalakattena kantav riidetükk, mis oli tehtud linasest, villasest või takusest riidest.
Eesti talupojad kandsid jalarätte enamasti pastelde või viiskudega, mõnikord ka saabastega, ning nad mähiti nii, et need ulatusid üle pahkluu. Jalarätid olid kasutusel (ka sõjaväes) veel 20. sajandil.