James Peace
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2026) |
Kenneth James Peace (sündinud 28. septembril 1963 Paisleys) on šoti helilooja, kontsertpianist ja visuaalkunstnik.
Elukäik
James Peace sündis 1963. aastal Šotimaal Paisley linnas. Suurema osa lapsepõlvest veetis ta Šotimaa lääneosas asuvas mereäärses kuurordis nimega Helensburgh. Tema perekonda kuulus mitmeid kunstnikke (nt John McGhie) ning ta on suguluses ka 20. sajandi esimeses pooles tegutsenud populaarse tantsumuusika helilooja Felix Burnsiga. Peace alustas klaveriõpinguid kaheksa aastaselt ning tema esimene avalik esinemine toimus 14-aastaselt, mil ta esitas Scott Joplini muusikat. Aasta hiljem sai ta Dumbartoni (gaeli keeles Dùn Breatainn) Püha Andrease kiriku organistiks ja 16-aastaselt võeti ta kõigi aegade noorima täiskoormusega õpilasena vastu Šoti Kuninglikku Muusika- ja Teatriakadeemiasse (praeguse nimega Šotimaa Kuninglik Konservatoorium [gaeli keeles Conservatoire Rìoghail na h-Alba]). 1983. aastal lõpetas ta Glasgow’ Ülikooli (gaeli keeles Oilthigh Glaschu), kus omandas bakalaureusekraadi klaveri erialal. Järgmisel aastal sai ta pärast RSAMD orkestriga Mendelssohni 1. klaverikontserdi mängimist interpreedi diplomi. Pärast kooli lõpetamist oli ta pianistina väga nõutud ja elas aastatel 1988–1991 Edinburghis (gaeli keeles Dùn Èideann).
Aastatel 1991–2009 elas James Peace Saksamaal Bad Nauheimis. Alates 1998. aastast tegeles ta tangomuusikaga ning andis oma tangožanrist inspireeritud klaveriteostest välja CD "Tango escocés" (Šoti tango). 2002. aastal sai ta Victoria muusika- ja teatrikolledži (Victoria College of Music and Drama) teaduriks. Samal aastal käis ta septembris ja oktoobris soolokontserdireisil Põhja-Saksamaal ja novembris Kaug-Idas. Tema „Tango XVII“ esmaettekanne toimus Hongkongis. Ta pälvis Tōkyōs rahvusvahelise klaveriduo ühingu mälestusmedali (I klass).
Järgnenud aastatel esines ta peamiselt Euroopas. Ta on esitanud oma tangosid järgmistes pealinnades: Amsterdamis, Ateenas, Berliinis,Brüsselis, Helsingis, Lissabonis, Londonis, Madridis, Oslos, Reykjavíkis ja Viinis.
2005. aastal pälvis ta Pariisi rahvusvahelise Lutèce’i akadeemia kuldmedali ja 2008. aastal sai temast tunnustuseks tangode eest Londoni muusikakolledži (London College of Music) teadur.
Pärast lühikest aega Edinburghis naasis ta 2010. aasta veebruaris Saksamaale Wiesbadenisse. See tõi uusi loomingulisi impulsse ja ta asus tegelema filmikunstiga. Tema teoste hulka kuulub ka dokumentaalfilm „James Peace Wiesbadenis“.
Tunnustus
- 1. preemia, Agnes Millari nimeline noodilugemise konkurss (inglise keeles The Agnes Millar Prize for sight-reading), Glasgow, 1993
- 1. preemia, Dunbartonshire’i E. I. S.-i klaverisaatekonkurss (inglise keeles The Dunbartonshire E.I.S. Prize for piano accompaniment). Glasgow, 1994
- 1. preemia, Sibeliuse konkurss (inglise keeles The Sibelius Essay Prize). 1995
- Diplom, rahvusvaheline muusikakonkurss (itaalia keeles Torneo Internazionale di Musica). Rooma, 2000
- Diplom, IBLA konkurss (Sihtasutus IBLA). New York, 2002
- Mälestusmedal (I klass), rahvusvaheline klaveriduo ühing (inglise keeles International Piano Duo Association). Tōkyō, 2002
- Kuldmedal, rahvusvaheline Lutèce’i akadeemia (prantsuse keeles Internationale Académie de Lutèce). Pariis, 2008
Peamised teosed
- „Kosk“ op 3 flöödile ja klaverile
- „Idüllid“ op 4 soolo inglissarvele
- „Aubade“ op 9 inglissarvele ja keelpillidele
- „Lento Lacrimoso“ op 10 tšellole ja klaverile
- „Unustatud lehed“ op 12 tšellole ja orkestrile
- Oboesonaat op 16 oboele ja klaverile
- „Ballaad” op 18 sümfooniaorkestrile
- „Pidulik marss nr 1“ op 19 orelile ja orkestrile
- „Pidulik marss nr 2“ op 23 orkestrile
- „Sügiskuld“ op 25 klarnetile ja keelpillikvartetile
- „Igavene laul“ op 32 sopranile ja orkestrile
- „Gruusiale“ (gruusia keeles საქართველოსთვის) op 38 koorile ja orkestrile (sõnad kirjutasid Tamari Chikvaidze, Zurabi Chikvaidze ja James Peace)
- 24 Tangosid klaverile (soolo)
Viited
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Birgitta Lampert. „Ilma torkivate helideta“. Wiesbadener Tagblatt (Saksa ajaleht). 10. veebruar 2001
- 1 2 3 4 Julia Anderton. "Tango nagu kibemagus lugu". Wiesbadener Kurier (Saksa ajaleht). 24. märts 2012
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Sabine Klein. "Minu muusika on selline, nagu ma isegi – väga romantiline". Frankfurter Rundschau (Saksa ajaleht). 1992, Nr 254, lk 2
- 1 2 3 4 G. Müller. „Klaveri hing tantsib tangot“. Kulturspiegel Wetterau (Saksa ajaleht). 17. mai 2001, lk 5
- 1 2 3 4 5 Saksamaa Rahvusraamatukogu James Peace
- ↑ James Peace. FRIZZ (Saksa ajakiri). Jaanuar 2012, lk 5
- ↑ Manfred Merz. „Virtuoosne ja tundlikult värviküllane romantiline maailm“. Wetterauer Zeitung (Saksa ajaleht). 12. detsember 2012, lk 19
- 1 2 3 4 5 6 James Peace. The Tango Times (USA ajakiri). Talv 2002/03, lk 1,2, 4 ja 5
- 1 2 Šotimaa Rahvusraamatukogu "Tango escocés"
- ↑ La Cadena (Hollandi ajakiri). September 2002, lk 26
- ↑ TangoTang, infoleht. Hongkong, 8. oktoober 2002
- ↑ James Peace. South China Morning Post (Hongkongi ajaleht). 9. oktoober 2002
- 1 2 "Rahvusvahelise klaveriduo ühingu mälestusmedal (Tōkyō). Auhinna võitjate loetelu, 2002". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2020. Vaadatud 30. juulil 2021.
- ↑ Kontserdikava voldik, {Για σένα Αγγελική}. Ateena, 27. oktoober 2016
- ↑ Tangodanza (Saksa ajaleht). Number 1/2002 (9)
- ↑ Soome kontserdireisi plakat, 2014
- ↑ Portugali kontserdireisi plakat, 2016
- ↑ Hispaania kontserdireisi plakat "¡Feliz cincuenta cumpleaños, 2013!"
- ↑ "Listen. no. Kontsert James Peace (flygel), Munchi muuseum. Oslo, 14. oktoober 2004". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuni 2020. Vaadatud 30. juulil 2021.
- ↑ Rikarður Ö. Pálsson. „Skozir Slaghörputangoár“. Morgunblaðið (mbl) 14. oktoober 2004
- ↑ Viini kontserdikava voldik, 23. jaanuar 2005
- 1 2 Šotimaa Rahvusraamatukogu „K. James Peace Wiesbadenis“
- 1 2 Saksamaa Rahvusraamatukogu „K. James Peace Wiesbadenis“
- ↑ Schwäbische Post. „Viiuli kõla hõljub orkestri kohal“. 4. juuni 1994