.jpg)
Johann Mei (ka Juhan, Mey; 6. november (vkj)/ 18. november 1867 Suuremõisa vald, Pühalepa kihelkond, Läänemaa (Hiiumaa) – 5. aprill 1927 Tallinn) oli eesti meresõitja, hüdrograaf, geodeet ja sõjaväelane (kolonelleitnant).
Ta põlvnes Hiiumaa meresõitjate suguvõsast. Ta tundis varakult huvi laevanduse ja merenduse vastu ning astus 16-aastaselt kaubalaevale teenistusse. Õppis mõne aasta Tallinna kreiskoolis, hiljem Paldiski ja Liibavi merekoolis ja omandas kaugesõidu tüürimehe kutse.
Juba noorpõlves võttis ta osa sõnalise vanavara kogumisest (kirjutas üles rahvalaule). Palju tema kirjutisi võib leida Jakob Hurda kogust.
1892. aastal sai Mei kaptenikoha Liibavi sõjasadama ehituse laevadele, seejärel hakkasid teda huvitama sadamaehitus ja süvendustööd. 1897. aastal sooritas ohvitseri eksami Peterburi mereväe kadetikorpuse juures. Lipnikuna arvati ta siis reservväkke.
Vene-Jaapani sõja puhkemisel kutsuti Mei tegevteenistusse, määrati vahiohvitseriks aurikule Tšaika ja ühtlasi Liibavi sõjasadama süvendustööde juhatajaks. 1906. aastal juhatas Mei Soela väina hüdrograafilisi ja süvendustöid. 1908. aastast 1917. aasta sügiseni juhatas ta samu töid Tallinna uues sõjasadamas. Samal perioodil töötas ka Soome skäärides; töö tulemuseks olid uued faarvaatrid Barösundis, Barösund-Ekenäsis ja mitu süvendatud laevateed Porkkala juures. 1914. aastal komandeeriti Mei Saksamaale, Hollandisse ja Inglismaale moodsa sadamaehitusega tutvuma. 1916. aastal võttis Mey osa Väinamere strateegilise merekanali (Kumari kanali) süvendamisest. 1917. aastal evakueeriti Mei Petrogradi.
Ta oli paremaid eriteadlasi Venemaal. Teda autasustati Püha Stanislavi II ja III järgu ordeni, Püha Anna III järgu ordeni ja suure kuldmedaliga.