Joonsuru

Joonsuru
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Surulased Sphingidae
Alamsugukond	Päevasurulased Macroglossinae
Perekond	Vöötsuru Hyles
Liik	Joonsuru
Binaarne nimetus
Hyles livornica Esper, 1780
Sünonüümid
Loend Celerio lineata obscurata (Niepelt, 1922) Celerio lineata saharae (Gehlen, 1932) Celerio lineata tatsienluica (Oberthür, 1916) Celerio livornica perlimbata (Abbayes, 1932) Hyles renneri (Eitschberger, Danner & Surholt, 1998) Sphinx livornica (Esper, 1780) Phinx koechlini (Fuessly, 1781)

Joonsuru (Hyles livornica) on surulaste sugukonda vöötsuru perekonda kuuluv liblikas.

Nimetuse etümoloogia

Eestikeelne nimetus viitab liblika eestiibadel paiknevatele heledatele joontele ja valgetele tiivasoontele. Ladinakeelne nimetus livornica viitab aga Itaalia linnale Livornole, mille lähedalt pärines liigi esmakirjelduse aluseks olnud isend.

Välimus ja tunnused

Joonsuru tiibade siruulatus on 60–80 mm. Pea ja rindmik on valdavalt oliivpruunid ning neid ääristavad selged valkjad või kreemikad triibud. Rindmiku ülaosas paikneb kaks iseloomulikku heledat pikisuunalist joont. Tagakeha on oliivpruun ning selle lülide piiridel vahelduvad valged ja mustad jooned. Keha on surulastele iseloomulikult jässakas ja voolujooneline. Eestiivad on pikad ja kitsad ning nende põhivärvus varieerub oliivpruunist beežikaspruunini. Tiiba läbib siseosast tipu suunas kitsas kreemikas või valkjas diagonaalne vööt. Joonsuru kõige iseloomulikum tunnus on valkjad kuni kollakasvalged sooned, mis moodustavad tumedamal tiivapinnal selge joonelise mustri. Välisserva piirkond on põhivärvusest veidi heledam ning mõnel isendil võib eestiival esineda väike tume täpp. Tagatiibade keskosa on erk roosakas kuni roosakaspunane, tiiva alus ja lai välisserva vööt aga mustjad, tiiva servas leidub ka heledaid ja valkjaid alasid. Tundlad on pruunikad või tumedad oliivpruunid ning nende tipud on heledad.

Liblikal esinevad järgmised vormid:

• f. saharae – eestiibade oliivpruun põhivärvus ja tumedamad mustrielemendid on nõrgemad ning kogu liblikas jätab heledama mulje

• 
  ♂
• 
  ♂△
• 
  ♀
• 
  ♀△

Alamliigid

Joonsurul tänapäevases taksonoomilises käsitluses alamliike üldiselt ei eristata.

Elupaik

Tegemist on avamaastikuliigiga, kes elutseb poolkõrbetes, steppides, savannides, kuivadel kivistel nõlvadel, kaljumaastikel, hõreda taimestikuga rohumaadel, ruderaalaladel, viinamarjaistandustes, aedades ja teistel avatud ning päikeselistel aladel. Eriti iseloomulikud on liigile kuivad ja poolkuivad piirkonnad, kus leidub röövikute toidutaimi.

Levila

Püsilevila

Troopilise ja lähistroopilise levikuga liik, kelle püsilevila hõlmab suurt osa Aafrikast ning ulatub sealt läbi Lähis-Ida ja Kesk-Aasia Pakistani, India ja Hiinani. Euroopas piirdub püsiv levila peamiselt Vahemere piirkonna kõige lõunapoolsemate rannikualade ja saartega, muu hulgas esineb liik püsivalt Sardiinias. Liik on levinud ka Kanaari saartel, kus püsivad populatsioonid paiknevad eeskätt idapoolsematel saartel, läänepoolsetele saartele jõuab joonsuru sageli rändajana. Leitud ka Prantsuse Guajaanast, kus liik on hästi kohastunud, ent ei näi oma levilat laiendavat.

Lennuaeg

Põhja-Aafrikas võib joonsuru valmikuid kohata peaaegu kogu aasta jooksul, peamiselt jaanuari lõpust novembrini, arvukam on liik veebruaris ja märtsis ning uuesti mais. Vahemere piirkonnas ja Kesk-Euroopas ilmuvad esimesed põhja poole rändavad isendid tavaliselt kevadel, sageli aprilli teisest poolest või mais, ning sisseränne jätkub suve jooksul. Kesk-Euroopas koorub sisserännanud liblikate järglaste põlvkond alates juuli keskpaigast ning valmikuid võib kohata hilissuveni ja varasügiseni. Lääne- ja Põhja-Euroopas jääb põhiline lennuaeg maist septembrini, harvem võib rändisendeid kohata ka oktoobris.

Rööviku areng

Emane joonsuru muneb munad rööviku toidutaimede rohelistele osadele, eeskätt lehtedele. Munad võivad paikneda nii lehe üla- kui ka alaküljel ning need munetakse üksikult või väikeste rühmadena. Värskelt munetud muna on läikiv ja kahvaturoheline, kuju poolest on ovaalne või peaaegu kerajas, ligikaudu 1,0 mm lai ja 1,1 mm pikk.

Äsja koorunud joonsuru röövik on umbes 4 mm pikk ja väga hele, rohekaskollase või rohekasvalge põhivärvusega. Kehal paiknevad hõredalt väikesed mustad täpid ning pea, pikk pärasarv ja rindmikujalad on tumepruunid kuni peaaegu mustad. Selja keskosas kulgeb õhuke kollakas pikijoon. Pärast esimest kestumist muutub rööviku põhivärvus märgatavalt tumedamaks ning keha kummalegi küljele ilmub hele selgkülgmine vööt, millel paikneb igal lülil kollakas, tumedama servaga laik, ning sellest allpool teine hele külgvööt. Pärasarv jääb selles järgus mustaks ning keha külgedele tekib peen valkjas täpistus. Kolmandas kasvujärgus rööviku üldine muster enam oluliselt ei muutu, kuid keha ja pärasarv kasvavad ning külgmised tähnid muutuvad selgemaks. Neljandat kasvujärku iseloomustab pärasarve aluse muutumine pruunikasoranžiks. Rööviku põhivärvus sõltub tugevalt kasvutingimustest: külmemates piirkondades röövik võib olla peaaegu must, samas kui kuumades ja kuivades tingimustes röövik võib olla palju heledam. Heledatel vormidel on suured kollased, kitsa musta servaga külgmised laigud, kollakas seljajoon ja pea telliskivipunane. Täiskasvanud röövik on tavaliselt umbes 65–80 mm pikk. Tema värvus on väga muutlik ning võib ulatuda tumerohelisest ja oliivrohelisest peaaegu mustani, kuumades poolkõrbe- ja kõrbealades esineb ka kahvatuid rohelisi vorme. Keha on kaetud arvukate kollakate või valkjate täppidega. Külgedel kulgevad heledad vöödid, millel paikneb rida kollaseid kuni punakaid musta äärisega laike. Seljajoon võib olla must, pruunikaspunane või kollakas. Pea on sageli punakas või mustjas.

Vahetult enne nukkumist lõpetab röövik söömise ja hakkab aktiivselt sobivat nukkumiskohta otsima, seejärel liigub ta sobivat nukkumiskohta otsides ringi, mistõttu võib nukkumiseelseid röövikuid sageli näha kõnniteedel, radadel ja puude ümbruses. Nukkumine toimub tavaliselt maapinnal taimekõdus või mullas, kus ta moodustab lihtsa nukukambri, mille seinu võivad koos hoida üksikud siidiniidid. Nukk on ligikaudu 30–45 mm pikk, värvus varieerub kollakaspruunist pruunini. Tagakeha lõpus paiknev kremaster on suur, teravatipuline ja veidi kõhupoole kaardunud. Liblikas talvitub nukuna, kuid ainult kohtades, kus talv pole külm.

Röövik toitub enamasti oblikatel ja kirburohudel. Teiste toidutaimede hulka kuuluvad näiteks viinapuu, metsviinapuu, madarad, teelehed, pajulilled, lõvilõuad, fuksiad, seigleht, eemeks, rohtlaliilia, peet, spargel, pelargooniad, akaatsiad jne. Väga arvukatel esinemisaastatel võib liik kahjustada ka viinamarjaistandusi.

• 
  Munad
• 
  Röövik
• 
  Nukk

Looduslikud vaenlased

Joonsuru röövikutel on registreeritud vähe parasitoide, kuid enamasti parasiteerivad kiinlaste sugukonda kuuluvad liigid, näiteks Chetogena aegyptiaca, Drino imberbis, Drino vicina, Exorista sorbillans ja Nemorilla maculosa.

Viited

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Joonsuru

• Joonsuru andmebaasis eElurikkus