Kaltsunukk on inimesekujuline nukk, mille valmistamisel on kasutatud muust õmblustööst üle jäänud kangatükke või vanu riideräbalaid ehk kaltse. Kaltsunukk valmistatakse kas õmmeldes või sidudes. Kui nukul on näojooned, siis on need joonistatud või tikitud. Keha täitematerjaliks on kasutatud näiteks saepuru, sammalt, villa, puuvilla- ja siidiheiet, heina, loomakarvu, mererohtu, puulaaste, korgipuru, kipsi ja muud käepärast. Nukud on sageli õmmeldud ilma lõikeid kasutamata, nende käed ja jalad ei pruugi olla ühepikkused, vaid sõltuvad kasutatud materjali mõõtudest.
Kaltsunukud võivad olla kas üleni tekstiilist või tugevamast materjalist (puidust, portselanist või segamassist) pea ja tekstiilist kehaga. 19. sajandi lõpupoole ja 20. sajandi alguses sai Eestis laadakaubana osta portselanpäid ja need nuku keha külge meisterdada.
Tekstiilist suveniirnukud
Tänapäeval valmistatakse tööstuslikult nukke, mis jäljendavad traditsioonilisi kaltsunukke: need on lihtsa vormi ja pehme riidest kehaga. Käsitööliste valmistatud tekstiilijääkidest nukke müüakse paljudes riikides suveniirina.
Ajaloolised nukud
Briti Muuseumis on hoiul Egiptuse väljakaevamistel (iidse Oxyrhynchuse linna asukohas) ühe lapse hauast leitud kaltsunukk, mis on valmistatud umbes 1.–5. sajandil. Nukk on tehtud linasest riidest ning täidetud riideräbalate ja papüürusetükkidega. Nukk on olnud kaunistatud värvilise villaga, mis praeguseks on luitunud. Tõenäoliselt on nukul olnud ka juuksekaunistused, millest annab märku säilinud klaashelmes pea ühel küljel.
Varasemad kaltsunukud on teadaolevalt kultusnukud, mida kasutati usu- või maagiarituaalides. Eesti rahvapärimuses on teada kaltsudest ja õlgedest nukk tuhkapoiss, kes tuhkapäeval salaja teiste ukse taha viidi.
Rullnukk valmistatakse ilma õmblemata, kangatükke vaid kokku rullides ja hiljem niidi või lõngaga kinnitades. Vahel puuduvad rullnukul käed, on vaid torukujuline keha. Vahel markeerivad käsi käised.
Rätinukk valmistatakse nelinurksest kangatükist, mille keskosast moodustub täidisega ümaraks vormitud pea. Käed ja jalad tehakse kangatükkide nurka seotavatest sõlmedest. Rätinukku meenutava kujuga nukke on tehtud ka lõngast.
Keha külge kinnitatavate käte-jalgadega kaltsunukk valmistatakse eraldi välja lõigatud ja täis topitud detailidest. Leidub ka nukke, mille keha ja jalad on ühes tükis ning pea ja käed kinnitatakse eraldi.
Kaltsunukud kirjanduses ja teaduses
eesti lastekirjanduses on tuntud tegelane Eno Raua välja mõeldud kaltsunukk Sipsik. Kaltsunukkudest on kirjutanud Reet Piiri oma raamatus "Talulaste mänguasjad" ning Tiia Toomet raamatutes "Kaltsutitt ja puuhobune" ja "Maagilise väega nukud".
Eestis on kaltsunukke uurinud etnoloog ja muuseumispetsialist Maris Rosenthal, kes on kaltsunukkudest kirjutanud ka diplomitöö "1850.–1940. aastate kaltsunukud Eesti muuseumides: tüpoloogia, valmistamistehnoloogiad ja materjalikasutus".
Kaitsenukud
Tänapäevased lihtsad Ukraina kaitsenukudRistikujutisega motanka Ukraina postmargil
Soome-ugri rahvastel oli komme, et nukkudele ei tehta nägu, kuna laps pole võimeline nuku eest vastutama. Usuti, et kui nukul on juba nägu, siis tuleb temasse ka hing.
Amišid usuvad, et kui nukule nägu teha, siis võib see vaatajale anda nuku iseloomust ja omadustest vale ettekujutuse.
Slaavi kultuurides on näota nukkude nimetus motanka (poola motanka, ukraina мо́танка, tuletatud motać/мотати – tuleb sõnadest 'keerutama' ja 'mässima'). Esimesed märgid sõlmitud nukkudest pärinevad enam kui 5000 aasta tagusest ajast. Need on osa rahvakultuurist ning maagilisest mõtlemisest, need valmistatakse sidudes, ilma nõela või muude teravate vahenditeta, kuna "saatust ei tohi torkida ega vigastada". Kaitsenukk tehakse valmis ühekorraga ja seda valmistades pannakse mõttes tema sisse head soovid. Traditsiooniliselt puuduvad sellistel nukkudel näod (silmad, nina ja suu), mõnikord on näo asemel ristikujutis. Arvatakse, et ristikujutis annab nukule tuge ja võimu, kuna see on vana kaitsesümbol – paganlik päikse kujutis. Motanka'd valmistati kindla eesmärgi, ülesande ja sooviga, näiteks perekonna kaitsmiseks, abieluõnne hoidmiseks, reisil kaitsmiseks või lapse kaitsmiseks kurja vaimu eest. Motanka'd jagunevad üldjoontes kolme gruppi: tseremoniaalsed, kaitsenukud ja lelud. Tseremoniaalsed nukud valmistati teatud tähtpäevadeks, kaitsenukud kindla kaitse-eesmärgiga (rasedus, tervis jne). Vastavalt funktsioonile olid nukkudel erinevad nimetused. Samuti kasutati värvusi kindla eesmärgiga, näiteks punane pidi kaitsma kurjade vaimude eest ja tagama tervise. Ka valmistamise aeg oli oluline: täiskuu ja kahanev kuu teenisid erinevaid eesmärke.
Tänapäeval on kaitsenukud tänu rahvakunstnikele ja käsitööringides tehtavale tööle taas populaarseks muutumas.
.jpg)
