Kangjur

Kangjur ehk Kandžur (tiibeti keeles བཀའ་འགྱུར bka’ ‘gyur ‘sõna tõlge’) on tiibeti kaanoni esimene osa, mis sisaldab peamiselt suutrate ja tantrate tõlkeid. Kangjuri tekstid süstematiseeris ja pani kokku Tiibeti ajaloolane Putön 13. sajandil ehk umbes 18 sajandit pärast Buddha parinirvaanat.

Esimene Kangjuri trükitud versioon ilmus 1411. aastal Pekingis. Tiibetis hakati trükkima tekste 14. sajandi algul, mil kasutati puutahvlite sisselõigatud matriitse.

Tiibeti kaanoni teine on Tengjur ehk Tandžur, mis sisaldab kommentaare Kangjuris asuvate tekstide kohta.

Kangjur hõlmab kokku üle 1000 teksti enam kui 100 köites. See sai lõpliku kuju Butöni juhendamisel Šalu (tiibeti keeles zhwa lu) kloostris 14. sajandil. Esmakordselt trükiti Kangjur puitplaatidelt 1411. aastal.

Jaotus

Kangjuris on kuus osa:

  1. Dulva (sanskriti keeles Vinaya, tiibeti keeles dul ba) – mungaelu reeglid, normid, selgitused.
  2. Prajñāpāramitā (tiibeti keeles pha rol tu phyin pa) – filosoofia; õpetus, kuidas koostada loogilisi arutlusi.
  3. Avataṃsaka (tiibeti keeles phal po che) – kosmoloogia; õpetus olemasolust ja maailmast.
  4. Ratnakūṭa (tiibeti keeles rin chen brtegs) – kokku 49 mahajaana suutrat.
  5. Suutrad (sanskriti keeles Sūtra; tiibeti keeles mdo) – suutrate kogumik; sisaldab paali keelest tõlgitud algtekste ehk Buddha õpetusi ning pärast Buddha parinirvaanat loodud uusi tekste, nagu "Lootossuutra" jt.
  6. Tantrad (sanskriti keeles Tantra; tiibeti keeles rgyud) – hinduismist pärinevate tantristlike tekstide kogumik. Seetõttu nimetatakse tiibeti budismi (vadžrajaana) ka tantrajaanaks.

Väljaanded

Kangjurist on ilmunud mitu väljaannet, neist enam austatud on Tašilunpo lähedal Nartangis puutahvlitelt trükitud Kangjur, mille igas köites on 1000 lehekülge. Samuti on populaarsed Derge ja Pekingi väljaanded. Mongoolias tõlgiti Kangjur mongoli keelde 17. sajandil.

Vaata ka

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.