Karl Latserus (23. august (vkj 10. august) 1903 Ronkovitsõ, Peterburi kubermang (teistel andmetel oli sünnikuupäevaks 10. august) – 16. juuli 1966 Viljandi) oli Eesti NSV kohaliku võimu tegelane.
Ta sündis talupidaja Jaak Latseruse peres. 1928. aastal lõpetas ta Pihkva Põllumajandustehnikumi. 1932. aastal astus ta Puškini-nimelisse Põllumajandusinstituuti, kuid lahkus kolmandalt kursuselt ja jätkas erialasel tööl. Aastatel 1936–1943 töötas ta vanemagronoomina Pihkva, Leningradi ja Vologda oblastis.
Aastatel 1943–1945 osales ta Suures Isamaasõjas. 1945. aastal Latserus demobiliseeriti ja suunati tööle Viljandimaale ühe puukooli direktoriks. 1946. aastal võeti ta ÜK(b)P liikmeks. 1949. aastal edutati ta Viljandi maakonna (1950. aastast rajooni) täitevkomitee põllumajandusosakonna peaagronoomiks.
1952. aasta augustis sai Latserusest Tartu Oblasti TSN Täitevkomitee põllumajandusvalitsuse juhataja. Pärast oblastite likvideerimist kinnitati ta 1953. aasta juulis Tartu Rajooni TSN Täitevkomitee põllumajandusvalitsuse juhataja ametikohale.
17. augustil 1954 kinnitati ta Viljandi Rajooni TSN Täitevkomitee esimeheks. Venemaa eestlane Latserus leidis, et kirikutornid kui võõra ideoloogia sümbolid tuleb hävitada. Ta käskis rajooni peaarhitektil Valdur Malmrel koostada Viljandi Pauluse ja Jaani kiriku tornide mahatõmbamise projekt. Kui Latserus mõni päev hiljem uuesti selle teema juurde naasis, oli peaarhitektil väljavabandav vastus olemas – ilma Nõukogude armee kirjaliku nõusolekuta seda teha ei saa, sest kirikutornid on triangulatsiooni süsteemi orientiirid. Rohkem Latserus tornide lammutamisest ei rääkinud.
19. augustil 1961 kinnitas EKP Viljandi Rajoonikomitee büroo Karl Latseruse lahkumisavalduse ja vabastas ta esimehe ametikohalt seoses halva tervisliku seisukorraga ja pensionile minekuga. Pensioni ajal töötas ta õpetajana Viljandi kultuurhariduse koolis, laulis meeskooris Sakala ja oli lektor Ühingus Teadus.
Ta suri 1966. aastal ja maeti Viljandi vanale kalmistule.