Kassitapusuru
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kassitapusuru (perekond) |
| Kassitapusuru | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| Sugukond |
Surulased Sphingidae |
| Alamsugukond |
Sirelisurulased Sphinginae |
| Perekond |
Kassitapusuru Agrius |
| Liik |
Kassitapusuru |
| Binaarne nimetus | |
|
Agrius convolvuli Linnaeus, 1758 | |
| Sünonüümid | |
|
Loend
| |
Kassitapusuru (Agrius convolvuli) on surulaste sugukonda kuuluv liblikas.
Nimetuse etümoloogia
Eestikeelne nimetus viitab kassitapule, mille lehtedest selle liigi röövik muu hulgas toitub. Ladinakeelne nimetus convolvuli tuleneb taimeperekonna nimest Convolvulus ning tähendab 'kassitapp'.
Välimus ja tunnused
Kassitapusuru tiibade siruulatus on 80-120 mm. Pea, rindmik ja eestiivad on valdavalt hallid või pruunikashallid. Rindmikku katab heledate ja tumedate pikitriipude muster. Tagakeha seljal kulgeb lai hall pikivööt, selle külgedel paiknevad vaheldumisi roosad, valged ja mustad ristvöödid. Eestiivad on pikad, kitsad ja teravatipulised ning neid katab keerukas tumedate joonte, vöötide ja marmoreeritud laikude muster. Tiibade keskosas eristuvad tavaliselt kaks peenikest musta pikijoont. Tagatiivad on eestiibadest lühemad ja laiemad, hallikad või kahvaturoosakad ning neid läbivad tumedad ristvöödid. Emane on tavaliselt isasest suurem ning jämedama tagakehaga. Emase eestiibadel domineerib pikisuunaline triibuline muster, samal ajal kui isase tiivad on kontrastsemalt marmoreeritud ja nende keskosas eristub tumedam väli.
Kassitapusuru üks iseloomulikumaid tunnuseid on erakordselt pikk imilont, mille abil saab ta toituda sügava ja pika õieputkega taimedel, näiteks metstubakal või imelillel. Imilont on puhkeajal spiraalselt pea alla kokku keritud.
Liblikal on kirjeldatud järgmisi vorme:
- f. aksuensis – väga hele, peaaegu valge vorm
- f. alicea – tavavormist tumedam, tagakeha on halli asemel kuldpruun ja punakaskuldsete soomustega, külgedel paiknevad roosad laigud on punakaskuldsed ning valgete ääristeta
- f. batatae – tavavormist väiksem ja saledama kehaehitusega ning ühtlasema värvusega, tiivamuster on nõrgemalt väljendunud
- f. fuscosignata – eestiibade keskosas paikneb silmatorkav pruun soomustus
- f. grisea – eestiivad on ühtlaselt tumehallid ja nende ristisuunaline muster on vaevu nähtav, ka tagatiivad on tavapärasest tumedamad
- f. ichangensis – isase eestiivad on kivihallid, tumedama marmoreeringu ja roosaka varjundiga, emase tiivad aga võrdlemisi ühtlaselt kivihallid
- f. intermedia – eestiibade ristjooned on tumedamad, tiiva keskosa ei moodusta selgelt eristuvat tumedat vööti
- f. javanensis – tume ja tugeva mustriga vorm, eestiibadel esineb pruunikat varjundit ning tagakeha roosad vöödid on tuhmid
- f. major – liblikas on suurem kui tavaliselt
- f. minor – liblikas on väiksem kui tavaliselt
- f. nigricans – tagatiivad on ühtlaselt pruunikashallid ning neid läbivad tavapärasest laiemad ja selgemad mustad vöödid, tagakeha roosad vöödid on nõrgalt arenenud, mustad vöödid aga laienenud
- f. obscura – eestiivad on peaaegu täielikult tumenenud ja tavapärane muster on suuresti varjatud, ka tagatiivad on tugevasti tumeda soomustusega
- f. pseudoconvolvuli – tagakeha tavaliselt roosad külgvöödid on kollakad
- f. roseafasciata – tavavormist väiksem ja tumedam, eestiibade keskosas on tugev pruunikas tumenemine, tiivamuster on kontrastne ning tagakeha roosakas värvus nõrgem
- f. suffusa – eestiibade tume värvus on laialt levinud ning heledamad hallid märgised säilivad peamiselt tiiva sise- ja välisosa laineliste joonte ümbruses, ka tagatiivad on tugevasti tumenenud
- f. tahitiensis – eestiivad on ühtlaselt pruunikashallid ning neid läbivad suhteliselt teravad mustad ja valged ristjooned, tagatiivad on tumenenud ja tagakeha roosad vöödid kahvatud
- f. unicolor – eestiivad on peaaegu ühtlaselt tuhkhallid, ristjooned väga nõrgad ning selgemalt eristuvad vaid mustjas laineline joon tiivatipu lähedal ja kaks piklikku musta märgist tiiva keskosas
- f. variegata – eestiibadel leidub rohkesti heledaid või valkjaid soomuseid, mis moodustavad tumeda keskosa ja välisservaga tugeva kontrasti
- f. virgata – eestiibade keskosa on ülejäänud tiivast märgatavalt tumedam ning tagatiibade vöödid on tavaliselt selgelt väljendunud
♂
♂△
♀
♀△
Alamliigid
Kassitapusurul tänapäeval kehtivaid alamliike ei eristata. Ajalooliselt on alamliikidena kirjeldatud aksuensis, marshallensis ja peitaihoensis, kuid neid käsitletakse nüüd kassitapusuru sünonüümidena.
Elupaik
Tegemist on soojalembese avamaastikuliigiga, keda leidub niitudel, nõlvadel, jäätmaadel, aasadel, parkides, aedades jne. Eriti sobivad talle kasvukohad, kus leidub röövikute peamisi toidutaimi. Täiskasvanud liblikatele väga meeldivad tugevalõhnalised taimed, näiteks leeklilled, kuslapuud jne.
Levila
Püsilevila
Troopiline liik. Tema püsiv levila hõlmab peamiselt troopilist ja lähistroopilist Aafrikat ning Aasia soojemaid piirkondi, ulatudes üle Lõuna- ja Kagu-Aasia Austraalia ning Vaikse ookeani saarteni. Liik esineb ka Uus-Meremaal. Lääne-Palearktikas ulatub püsiva levila põhjapiir ligikaudu Gibraltarilt Iisraeli kaudu Lõuna-Iraanini.
Migratsioon
Euroopa piirkonnas esineb kassitapusuru rändliigina. Igal aastal liiguvad isendid Vahemere piirkonnast ja Aafrikast põhja poole, jõudes Kesk- ja Põhja-Euroopasse, Briti saartele ning Skandinaaviasse, mõnel aastal isegi polaarjooneni. Üksikleide on teada ka Islandilt. Kesk- ja Põhja-Euroopas võivad sisserändajad suve jooksul sigida, kuid nende järglaste nukud ei ela tavaliselt talve üle, mistõttu sõltub liigi esinemine seal uutest sisserännetest.
Lennuaeg
Aafrikas, Kanaaridel ja Madeiral võib valmikuid kohata aasta läbi, Kesk-Euroopasse saabuvad esimesed rändisendid tavaliselt mai lõpus ning sisseränne jätkub juuni ja juuli jooksul. Eestisse võib rännata juunis ja augusti lõpust septembri keskpaigani või lõpuni.
Rööviku areng
Emane kassitapusuru muneb munad rööviku toidutaime lehtede üla- või alaküljele, leherootsudele ja noortele vartele, tavaliselt ühekaupa, kuid mõnikord ka rühmadena. Mune munetakse arvukalt, kokku kuni tuhat muna. Munemine toimub lennul, mille jooksul emane peatub hetkeks taime kohal. Muna on läikiv ja peaaegu kerakujuline, ligikaudu 1,3 mm pikk ning 1,1 mm lai. Värskelt munetud muna on sinakas- või heleroheline, kuid muutub enne koorumist piimjaks ja veidi kollakasroheliseks. Soojades tingimustes koorub röövik juba nelja või viie päeva pärast.
Rööviku areng kestab heades tingimustes umbes kolm nädalat ning röövik läbib viis kasvujärku. Värskelt koorunud röövik on umbes 4 mm pikk, heleroheline ja tihedalt täpilise nahaga. Tema tagakehal paiknev tume anaalsarv on sirge ja ligikaudu kolmandiku keha pikkune. Teises kasvujärgus muutub nahk väikeste köbrukeste tõttu karedaks ning seljale ilmub tumeroheline pikivööt. Kolmandas kasvujärgus kujunevad keha külgedele heledad kaldvöödid ja hakkavad avalduma eri värvusvormid. Neljandas kasvujärgus mustrid muutuvad märkavamaks, värvus tugevamaks ning hingamisavad punasemaks. Täiskasvanud röövik võib kasvada kuni 11 cm pikkuseks. Tema värvus on väga varieeruv: leidub rohelisi, kollakas- ja punakaspruune ning peaaegu musti isendeid. Keha külgedel paikneb seitse diagonaalset heledat vööti ning silmatorkavad oranžid hingamisavad, mis võivad külgvaates meenutada väikeseid silmi. Pea on sile ja esinevad vöödid. Tagakehal paiknev anaalsarv on jäme ja allapoole kaardunud ning selle värvus võib varieeruda rohekast või kollakast kuni tumepruuni või mustani.
Kasvu lõpetanud röövik lõpetab söömise ning hakkab sobivat nukkumiskohta otsides kiiresti maapinnal ringi liikuma. Nukkumiseelset röövikut võib seetõttu kohata ka teedel, radadel ja maapinnal. Nukkumiseks kaevub ta ligikaudu 5–10 cm sügavusele mulda ning valmistab sinna ovaalse nukukambri. Kambri seinad tugevdatakse õhukese siiditaolise eritisega, kuid need jäävad võrdlemisi õrnaks. Nukk on umbes 60-65 mm pikk, tume ning sellest ulatub suur imilonditupp, mis on konksukujuline ning lõpeb veidi jämenenud tipuga. On võimelimne talvituma nukuna, kuid Eestis ükski arengujärk ei suuda talvituda.
Kassitapusuru röövik toitub peamiselt kassitapuliste sugukonda kuuluvatel taimedel, näiteks kassitapp, seatapp, lehtertapp, uimatapp jne. Toiduks sobivad ka teised taimed, näiteks harilik taro, endiiviasigur, päevalill, salatid, lemmaltsad, maapähklid, sojaubad, vigna, harilik kartul, bataat jne.
Mustjas röövik otsib nukkumiskohta
Rohekas röövik otsib nukkumiskohta
Nukk
Looduslikud vaenlased
Peamised vaenlased on käguvamplased ja kiinlased. Käguvamplaste sugukonnast on näiteks Amblyjoppa fuscipennis, Callajoppa exaltatoria ja Netelia vinulae. Kiinlaste sugukonnast on teada näiteks Drino atropivora, Drino ciliata ja Masicera sphingivora.
Lisaks parasitoitidele langevad röövikud ka selgroogsete röövloomade saagiks, näiteks on dokumenteeritud kassitapusuru röövikust toituv tuuletallaja.
Viited
- 1 2 3 "Windepijlstaart". Vlinderstichting (Hollandi hollandi). Vaadatud 2. augustil 2026.
- ↑ Bellmann, Heiko. Liblikad. Välimääraja. Lk 58.
- ↑ "A Natural History of the British Lepidoptera, IV köide". Internet Archive (inglise). Vaadatud 2. augustil 2026.
- 1 2 "Sphingidae of the Eastern Palaearctic - Agrius convolvuli". tpittaway.neocities.org. Vaadatud 2. augustil 2026.
- ↑ "Agrius convolvuli [(Linnaeus, 1758) ]". sphingidae.myspecies.info. Vaadatud 2. augustil 2026.
- 1 2 3 4 "European Lepidoptera and their ecology: Herse convolvuli". www.pyrgus.de. Vaadatud 2. augustil 2026.
- 1 2 3 4 Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 248.
- ↑ "Agrius". ftp.funet.fi. Vaadatud 2. augustil 2026.
- 1 2 3 "Sphinx du liseron (Agrius convolvuli), biologie, morphologie, développement". www.insectes-net.fr. Vaadatud 2. augustil 2026.
- 1 2 3 ALI (30. november 2024). "Rubrica "Metamorfosi" #54: Agrius convolvuli". Associazione Lepidotterologica Italiana - ALI (Ameerika inglise). Vaadatud 2. augustil 2026.
- ↑ "Suomen Lajitietokeskus". laji.fi. Vaadatud 2. augustil 2026.
- ↑ "Agrius convolvuli (Linnaeus 1758) - Sphingidés (Sphingidae Latreille, 1802 - Lepidoptera) de Crète et parfois d'ailleurs". phrygana.eu. Vaadatud 2. augustil 2026.
- ↑ "Agrius convolvuli - LepiWiki". lepiforum.org. Vaadatud 2. augustil 2026.
Välislingid
- Kassitapusuru andmebaasis eElurikkus
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kassitapusuru
