Katuserahaks (ehk regionaalseks investeeringuks) nimetatakse tinglikult riigikogu fraktsioonide jagatavat raha piirkondlikuks tegevuseks. Selline rahajagamisviis sai alguse 1990. aastate keskel, kuna valitsus ei tahtnud, et riigikogu liikmed tasakaalustatud eelarvet ümber teeks, siis lisati rahasumma, mida riigikogulased said oma huvide rahuldamiseks jagada.
See on riigieelarve teise ja kolmanda lugemise vahel otsustatav rida riigieelarves, mida jagavad poliitikud ilma riigi arengukavasid vaatamata. Katuseraha on poliitiline ja selle jagamine läbipaistmatu. Selle toetuse jagamine tekitab vaidlusi, kuna mitmed rahastusprojektid on meelehea tunnustega, sest toetatavad objektid või tegevused on mõnikord seotud poliitikutega, kes seda toetust jagavad.
Selle toetusviisi tagamõte on aidata parandada lagunevat või rajada uut taristut (sellest ka nimetus) ning pidada ülal ühiskondlikes huvides tegutsevaid (vähemalt näiliselt) valitsusväliseid organisatsioone. Koalitsioonierakonnad lepivad omavahel kokku, kui suure koguse keegi jagamiseks saab, sageli antakse mingi osa ka opositsioonile. Ei toimu põhjalikku arutelu esitatud ettepanekute põhjendatuse või oodatava mõju üle, samuti ei järgne aruandlust, olles seega mõneti kui riigihanke vastand: protsess, millega tavapäraselt avaliku raha kasutamiseks otsuseid tehakse.
Katuseraha jagamist seostatakse poliitilise korruptsiooni ehk võimu müümisega. Tavapäraselt on kohaliku tasandi objektide ehitamiseks ja korrastamiseks omavalitsused ja volikogud, kus rahastus läbi arutatakse ja tähtsuse järjekorda seatakse ning seega saaks toetada taristuid ja tegevusi ka tavapäraste eelarvemehhanismide kaudu. Katuseraha abil saab aga poliitik või erakond oma huve täita, kuna poliitik on justkui selle "omanik" ja teeb mingile valdkonnale või asutusele kingituse, mille eest kingituse saaja võib tunda end võlgu olevat. Kohalikul tasandil võidakse raha suunamisega püüda valimisi mõjutada. Samuti on poliitikud püüdnud seda toetust suunata otsesemalt endaga seotud asutustesse või objektidesse, õõnestades sellega poliitikute usaldusväärsust.
Süsteem pole läbipaistev, puudub järelkontroll ja toetatav asutus või omavalitsusüksus kaotab poliitilise erapooletuse. Puudub ka kokkuvõtlik ülevaade, kuidas katuseraha aastati on kasutatud, ja analüüs, kui tõhusalt on seda rakendatud. Ministeeriumid, kes tegelevad katuseraha jagamisega, on sellega kohati raskustes, kuna see ei pruugi seonduda ministeeriumi või ka riigi strateegiaga, koormates ministeeriume lisatööga.