Keemiline potentsiaal

Keemiline potentsiaal on termodünaamiline funktsioon, mis iseloomustab püsivate välistingimuste korral komponendi ${\displaystyle i}$ aktiivsust keemilises reaktsioonis või aine ülekandeprotsessis.

Keemilist potentsiaali ${\displaystyle \mu _{i}}$ defineeritakse matemaatiliselt kui termodünaamilise potentsiaali osatuletist komponendi moolide arvu ${\displaystyle n_{i}}$ järgi, kusjuures olekuparameetrid (${\displaystyle T}$, ${\displaystyle p}$) ja teiste komponentide hulgad on konstantsed:

${\displaystyle \mu _{i}\equiv \left({\frac {\partial G}{\partial n_{i}}}\right)_{T,p,n_{j}\neq n_{i}},}$

kus ${\displaystyle \partial G}$ on füüsikalise süsteemi Gibbsi vabaenergia muutus ja ${\displaystyle \partial n_{i}}$ on komponendi ainehulga muutus.

Puhta aine keemiline potentsiaal sõltub ainult temperatuurist ja rõhust, segu või lahuse potentsiaal ka kontsentratsioonist või osarõhust.

Keemilise potentsiaali muutuse mõõtühik on džaul mooli kohta (J/mol).

Keemilise potentsiaali mõiste võttis 1874. aastal kasutusele USA teadlane Josiah Willard Gibbs.

Vaata ka

• Gibbsi vabaenergia

Viited