 |
See artikkel räägib liigutuste ja pooside abil antavatest peamiselt ebateadlikest signaalidest; viipekeele osa kohta vaata artiklit Kehakeel (viipekeel). |
Kehakeel (inglise keeles body language) on tõlgendusraamistik, milles käsitletakse mitteverbaalset suhtlemist.
Ungari-Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok leidis, et see "võrreldamatult vulgaarne" mõiste pärineb Israel A. Latifi 1934. aasta uurimusest, milles räägitakse imiku roomamisest lutipudeli poole kui "kogu keha keelest" (inglise keeles whole-body language). 1930. aastatel, enne kommunikatsiooniteooria tekkimist, ei eristatud veel keele ja kommunikatsiooni mõisteid, mistõttu võttis Ameerika kirjanik Julius Fast selle termini kasutusele lühendatud kujul. Ta avaldas samanimelise raamatu "Body Language" (1970), millest sai alguse pseudoteaduslik või anekdootlik kehakeele-diskursus.
Kehakeele mõjust sotsiaalses suhtluses on avaldatud tuhandeid eelretsenseeritud artikleid, mis annavad mitteverbaalse suhtluse kohta olulist infot. Teadlased, kelle töö on eristada tõest ja väära teavet, puutuvad kokku paljude väärarusaamade, stereotüüpide ning pseudoteaduslike tehnikatega. Ekslik käsitlus tuleneb ebaõigetest vaatlustest või eksperimentidest. Üldiselt ei ole pseudoteaduslikud kirjutised eelretsenseeritud ning neid ei avaldata teadusajakirjades. Mitmeid tõeks peetud kehakeele tõlgendusi on nüüdseks kummutatud, näiteks valelikkuse seostamist nihelemise ja silmside vältimisega. Psühholoogid ja teadlased nõustuvad, et kehakeel võib edastada teatud emotsionaalset seisundit, kuid paljusid kehakeele tõlgendusi pole teaduslike tõenditega toetatud. Mõne teadlase arvates pole olemas üht kindlat signaali valeliku või agressiivse käitumise jaoks.
Kehakeele mõiste on ekslik, sest mitteverbaalne suhtlemine ei vasta Charles W. Morrise viiele keele tingimusele. Nimelt ei kanna kehakeele märgid tõlgendajate jaoks alati ühist tähendust ning ei ole ühel viisil kombineeritavad ja teisel viisil mitte. Mitteverbaalse suhtlemise uurimise pioneer Ray L. Birdwhistell nentis, et arvamus, nagu oleks igal žestil "päris" tähendus nii, nagu sõnadel peaks olema, lähtub keeleteaduslikust naiivsusest. Kui uurija üritaks luua sõnastikku kõikidest kehaliigutustest ja nende tähendustest, siis ta avastaks, et enamik inimesi on mitteverbaalselt kirjaoskamatud ja liiguvad vigaselt. Thomas A. Sebeok soovitab vältida selliseid metafoorseid väljendeid nagu "kehakeel", "lillede keel", "mesilaste keel", "ahvide keel". "Kehakeele lugemine" on ka keeleliselt ebakorrektne, sest näiteks sõnumi tõlgendamise puhul ei öelda "ma lugesin ta keelest, et ...".
Enne kui arenes välja kõne ja verbaalne suhtlemine, suhtlesid koopainimesed žestide abil. Nad teadsid instinktiivselt, et eri emotsioonid, nagu näiteks hirm, üllatus, armastus, nälg ja tüütus nõuavad erinevaid žeste.
Kehakeele eest vastutav ajuosa on limbiline aju, mis reageerib ümbritsevale maailmale reflektoorselt. Seetõttu on keha reaktsioon keskkonnast tulenevale informatsioonile ehtne ja tõeline. Limbiline aju on ka emotsioonide keskus. Sealt liiguvad signaalid mujale ajuosadesse, mis omakorda juhivad käitumist. Seda käitumist saab vaadelda ning tõlgendada, kuna see avaldub füüsiliselt jalgade, torso, käsivarte, käte ja näo kaudu. Need reaktsioonid ilmnevad mõtlemata, mitte nagu sõnad, seega on nad tõelised. Limbilist aju peetakse n-ö ausaks ajuks. Kuna inimesed pole alati mitteverbaalsest suhtlusest teadlikud, reedab kehakeel tihti inimeste tegelikke kavatsusi, mõtteid ja emotsioone, isegi kui nad oma kõnes väidavad midagi muud.
Kui inimesed räägivad oma eelaimustest ja "kuuendast meelest", on nad märganud vastuolu kellegi kehakeele ja sõnade vahel. Naised on tavaliselt meestest tundlikumad, kuna neil on kaasasündinud võime märgata ja ära mõistatada sõnatuid signaale ning panna tähele üksikasju. Naised tunnevad kergemini ära, kui nende lähedased neile valetavad. Eriti arenenud on naiselik intuitsioon emadel. Esimestel eluaastatel on suur osa ema ja lapse vahelisest suhtlusest mitteverbaalne. Naisi peetakse tänu intuitsioonile ka paremateks läbirääkimiste pidajateks. Magnetresonantskuva (MRI) aju skaneeringud on näidanud, et naistel tegeleb teiste inimeste käitumise hindamisega 14–16 ajupiirkonda, meestel aga 4–6 ajupiirkonda.
Keha kallutamine vestluskaaslase poole on märk sellest, et ollakse inimesest ja tema jutust huvitatud.
Vestluskaaslast jäljendavast kehakeelest võib välja lugeda, et isik tunneb kaaslase vastu tõmmet, on saavutanud temaga vastastikuse mõistmise ning õhkkond kahe inimese vahel on sundimatu. Jäljendavad liigutused on ka märk sellest, et soovitakse võita kellegi poolehoidu ja luua selle isikuga usalduslikku vahekorda.
Laiutav käitumine väljendab lugupidamatust ja ükskõiksust autoriteetide vastu, domineerimist ja allumatust.
Vestluse ajal riiete või aksessuaaride kohendamine ning riietelt näiteks puru või niidijuppide ärakorjamine näitab huvipuudust vestluse, vestluskaaslase või vestlusaluse teema vastu. Inimene ei ole kogu tähelepanuga arutelu juures.
Kui vähemalt üks inimese jalalabadest on suunatud vestluskaaslasest eemale, võib sellest järeldada, et tal ei ole soovi antud seltskonnas viibida või on soov ja vajadus lahkuda. Inimesel võib olla kiire või on tema vestluskaaslane teinud midagi solvavat, mis on põhjustanud tahtmise vestlusest eemalduda.
Kui inimese jalakand toetub vastu maapinda, kuid varbad on maast lahti ja vaatavad üles, on tegu gravitatsiooni eirava kehakeelega ja seega hea tuju väljendusega. See peegeldab positiivseid mõtteid, olukorraga rahul olemist ning rõõmsat suhtumist.
Kui inimene viib jalad vestluse käigus koos asendist lahku, tähendab see enamasti seda, et ta tunneb end olukorras järjest halvemini. On tekkinud vastasseis ja potentsiaalne konflikt. Ebakindluse suurenemine paneb inimest hõivama suuremat territooriumi ning otsima kindlamat toetuspinda ja tasakaalu. Asendi muutmisega üritab ta end kehtestada ning vestluskaaslase üle domineerida ja kontrolli saavutada.
Jalgade ristamisel võib olla mitu tähendust. Enamasti on see seotud positiivsete emotsioonidega. Kui seistes ristatakse üks jalg üle teise, vähendab see tasakaalu, mistõttu ohtu tajudes seda liigutust enamasti ei tehta. Jalgu ristatakse alateadlikult, näiteks kõige sümpaatsema inimese meeleheaks nii, et kehaga kaldutakse tema suunas. Asend väljendab seda, et seltskond on meeldiv ning seal on turvaline olla. Samas võib ristatud jalgu lugeda ka kinnise kehakeelena ning kaitseasendina. Sel juhul esineb see tihti koos rinnal ristatud käsivartega. Kui inimene on ristanud jalad, pole ta minekuvalmis ega kavatse veel kohalt lahkuda, vaid plaanib jääda sellesse asendisse mõneks ajaks.
Kui inimese õlad liiguvad aeglaselt kõrvade suunas nii, et kael tundub ära kaduvat ja tekib kilpkonnaefekt, on tegu gravitatsiooni järgiva kehakeelega. See näitab negatiivseid emotsioone – nõrkust, alistumist ja ebakindlust. Inimene tunneb end olukorras või seltskonnas väga ebaturvaliselt, tal puudub enesekindlus.
Sõrmedest moodustatud katust, milles sõrmed vaatavad üles-poole, peetakse jõuliseks kindlustunde väljenduseks, mida kasutatakse tihti oma jutu rõhutamiseks. See näitab, et inimene on oma mõtete ja seisundiga rahul ning arvamustes kindel.
Kui inimese sõrmed on nagu palveks kokku põimitud, on see alandlik poos, mis võib väljendada mõtisklust ja tähelepanelikkust. Tegu võib olla ka kõikuma löönud enesekindlusega. Inimene on mures, pinges, pettunud või kergelt ärritunud. Tema mõtteid on haaranud kahtlus, kuid ta üritab oma eitava suhtumisega olukorda varjata.
Kui keegi seisab käed taskus ning tema pöidlad on taskutest väljas, näitab see kõrget enesekindluse taset. Tegemist on žestiga, mida kasutavad tihti kõrge ühiskondliku staatusega inimesed. See väljendab võimekust, teistest üleolekut ning isegi sõjakust.
Kui inimene seisab pöidlad taskus, nii et ülejäänud käelabad on nähtaval, on see märk madalast staatusest ja enesehinnangust. Sellega kaasneb tihti ka ebakindlus.
Sõrmedega peopesa aeglaselt hõõrumine või ristatud sõrmede edasi-tagasi hõõrumine on märk muretsemisest ja kõhklemisest. Seda kasutatakse tavaliselt närvilistes olukordades, kus inimesed kogevad kerget stressi ja ärevust. Tegemist on rahustava käitumisega.
Kui inimene seisab käed puusas ning küünarnukid on külgedel suunatud välja-poole, on tegu territoriaalse domineerimist väljendava sõnumiga, mis ütleb: "hoidke minust eemale, te ei taha minuga pahandusi." Asend näitab ülimat enesekindlust ning sõltumatust, territoriaalset ülemvõimu.
Kui käed on asetatud puusadele nii, et pöidlad asuvad eespool keha ning käelabad jäävad keha taha, on tegemist küsitleva ja vastuseid nõudva asendiga. See võib näidata, et inimene soovib probleemi arutada ja asju selgeks rääkida.
Kui inimese mõlemad käed on asetatud selja taha, näitab see eemaletõmbumist ja soovi distantsi järele. See saadab sõnumi, et inimene ei taha, et talle lähenetaks või temaga kontakti astutaks. Ta võib tunda end teistest üleolevalt ning ülimalt kindlalt. Seda asendit kasutavad tihti distantsi hoidmiseks ka näiteks kuninglikust soost isikud. Sageli arvatakse ekslikult, et käte selja taha asetamine näitab mõttessevajumist.
Sõrmsoengus kuklale asetatud käed näitavad kõrget enesekindluse taset ning domineerimist ja võimukust. Tegu on territoriaalse asendiga, millest võib välja lugeda, et inimene on olukorras liider ja kõrgel positsioonil.
Kui inimene seisab laua taga käed laiali nii, et sõrmeotsad toetuvad lauale, on tegu territoriaalse sõnumiga, mis väljendab enesekindlust ja autoriteeti. Sageli kasutatakse seda asendit vaidluste korral, kui midagi nõutakse, tahetakse ennast kehtestada või soovitakse oma seisukohti rõhutada.
Sõrmedega trummeldatakse vastu lauda, kui ollakse närviline. Samuti esineb see olukordades, kus inimesed on millegi suhtes väga kannatamatud või tegelevad väga keskendunult mõtlemisega. Muul juhul võib tegu olla lihtsalt igavusest rütmi koputamisega. Enda ehete, riiete või laual olevate esemete sõrmitsemine on märk närvilisusest.
Kui inimene on pinges või närviline, siis ta hõõrub peopesi vastu reisi, et rahuneda. Ta tunneb end olukorras ebamugavalt, see põhjustab stressi ja ärevust. Tavaliselt on liigutuse põhjustanud negatiivne sündmus.
Kerge peakallutus väljendab avatut ja sõbralikku inimest. Inimesed teevad seda tavaliselt siis, kui nad vestluskaaslast süvenenult kuulavad. Naiste puhul võib peakallutus viidata ka flirdile, et tähelepanu püüda.
Huulte torutamine on märk lahkarvamustest ja pahameelest. Huuli torutav isik ei nõustu öelduga või kaalub alternatiivset vaatepunkti. Seda žesti võib sageli näha kohtus, kui erinevad osapooled kuulavad üksteise kõnesid, samuti ülekuulamistel, kui politseinik esitab kahtlusalustele valeinfot. Olenevalt kontekstist võib tegu olla ka seksuaalse žestiga.
Aimekirjanduslikud kehakeeleõpikud on kirjutatud kindlal ajal ja kindlas kohas. Näiteks ühe mõjukaima autori, Allan Pease'i õpik on kirjutatud 1980. aastate alguses Austraalias, pidades silmas müügimeeste huve. Sellise kultuurikonteksti tõttu sisaldab õpik ka tähelepanekuid, mis vastavad rohkem tolle aja (Austraalia) müügikonsultantide käitumisele ametlikel koosolekutel, mitte näiteks tänapäeva eestlase käitumisele tema igapäevaelus. Allpool on mõned valitud näited väärtõlgendustest, mida enamik aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad.
Allan Pease väidab, et käte ja jalgade ristamine pärineb lapsepõlvest, mil peituti asjade taha. Nüüd proovitakse end peita ebameeldiva olukorra eest. Pease on kindel, et käte rinnale ristamine väljendab närvilisust ja negatiivset või kaitsvat suhtumist. Alternatiivina kaitseb see keha külma ilma eest. 1980. aastal avaldas USA kunstiajaloolane Henry Maguire Bütsantsi kunstist uurimuse, milles ta leidis, et ikoonimaalil "The Forty Martyrs of Sebaste" tähendasid rinnale ristatud käed figuuride vaikimist või surnuks külmumist. Ei ole teada, kas Pease mugandas selle tõlgenduse Maguire'i tööst või mõtles ise välja. Sellegipoolest on tema õpik mõjutanud lugematute pahaaimamatute lugejate käitumist ja soovitanud käsi mitte rinnale ristata. Tänapäeva psühholoogid soovitavad käte rinnale ristamist mitte üle tõlgendada, eriti kui toolil puuduvad käetoed, sest siis hakatakse käsi ristama, et nad saaks puhata.
Mehrabiani müüt on järgnev: "Suhtlemise mõju on 7% verbaalne (sõnad), 38% vokaalne (hääle tugevus, toon, rütm jne) ja 55% kehakeel (põhiliselt näoilme)." California Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Albert Mehrabian uuris 1960. aastate lõpul kanali usaldusväärsuse (inglise keeles channel reliance) põhimõttel meeldivust, mõõtes ühe ja sama reklaamteksti mõju ainult tekstina, ainult häälena ja ainult videopildina. Sellise uurimuse põhjal lõi ta üldistatud võrrandi: "Kogu meeldivus on võrdne 7% verbaalse meeldivuse, 38% vokaalse meeldivuse ja 55% näolise meeldivusega." Mehrabian kordas neid tulemusi pidevalt nii tavalugejale mõeldud kehakeeleõpikus kui ka teadlastele mõeldud tehnilises raamatus, mistõttu muutus see linnalegendiks (inglise keeles urban myth). 21. sajandi algul selgitas Mehrabian oma kodulehel, et tema võrrand tuletati psühholoogilistest katsetest, mis tegelesid tunnetest ja suhtumisest (näiteks meeldivuse-ebameeldivuse) suhtlemisega ja on rakendatavad ainult taolises kontekstis. Enamik eelmise sajandi lõpu aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad "Mehrabiani reeglit" ja seda esitatakse tõsiasjana.
See väljend on laialdaselt tuntud ja viitab ülanäo väljenduslikkusele (seejuures silmad ise ei mängi nii olulist rolli kui kulmud ja silmaümbrused). Väljend on tõenäoliselt pärinenud Cicerolt, kes kirjutas raamatus "Kohustustest" ("De Officiis"), et "nägu on hinge peegel", sest see on ainus osa kehast, mis on võimeline sama palju väljendama, kui on emotsioone; silmad omakorda valitsevad nägu (teisele inimesele näkku vaadates keskendutakse silmadele). Cicero käsitluses oli see osa antiiksest füsioloogiast, mille järgi silmad, kõrvad ja muud meeleorganid (kokku viis "sõnumikandjat") on "hinge aknad" ja nägu hinge peegel. Sageli seostatakse (eriti USA evangeelses kristluses) seda ütlust järgneva uue testamendi katkendiga: "Silm on ihu lamp [valgus]. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Matteus 6: 22–23)
Kõik kehakeele tõlgendused ei ole anekdootlikud või igasuguse teadusliku aluseta. Kindel osa on ekslik teaduse aeglase arenemise tõttu. Näiteks eristus siira ja teeseldud naeratuse vahel pärineb Prantsuse neuroloogi Duchenne de Boulogne'i tööst, mistõttu siirast naeratust nimetatakse sageli "Duchenne'i naeratuseks". Duchenne tegi elektro-füsioloogiliste katsetuste tulemusel kindlaks, et tõelist õnnetunnet väljendav naeratus ei kasuta ainult suulihaseid, vaid ka silmalihaseid, ja loob silmade ümber väikesed kortsud n-ö naerukurrud või varesejalad.
Rootsi anatoom Carl-Herman Hjortsjö õppis tahtlikult kontrollima näolihaseid ja avastas ainult ühe näolihase, mida ei saa tahtlikult kontrollida – ülalau tõstur (ladina keeles levator palpebrae superioris), mis on seotud siirast naeratust tekitava silmasõõrlihasega (ladina keeles musculus orbicularis oculi). Alles 2013. aastal tõestasid uurijad, et vähemusel on võime kuvada Duchenne'i naeratust tahtlikult. Kuigi Allan Pease on juba "lõpliku" kehakeeleõpiku (inglise keeles "The Definitive Book of Body Language") kirjutanud, on mitteverbaalse suhtlemise teaduslik uurimine veel pooleli.