Kapp (Saaremaal, läänemurdes ja lõunaeesti murretes kipp, Hiiumaal ja lõunaeesti murretes käsik, põhjaeesti murretes kibu) on ümarapõhjaline pealt laienev kaaneta puunõu.
Arvatavalt oli kapp Eestis kasutusel juba muinasaja lõpul. 19. sajandi lõpul hakkasid kappasid asendama plekk- ja muust materjalist nõud. Tänini on suured kapad kasutusel saunas, väiksemad õllejoomisel.
Kapal oli üks küljelaud pikem, mis vooliti käepidemeks. Käepide, mida nimetati kõrv (ka kõru või leht) oli ülalt laienev ning allpool olid voolitud sisselõiked kapa paremaks käes hoidmiseks. Nõu küljelaudade ülaääred olid tihti kaarjaks voolitud. Saarte kappadel olid eri tooni pinnad, sealt ka nimetused küütkapp ja lapikapp. Joogikapad olid sageli kaunistatud lõigete ja põletuskirjadega, enamasti kasutati taimornamenti. Lõuna-Eestis leidus ka kahe käepidemega kappasid.
Kappasid on nimetatud utstarbe järgi: veekapp, piimakapp, õllekapp, kaljakapp, lapsekapp, silmapesukapp jne, suuremat kappa kasutati ka lüpsikuna. Suurte kappadega (3–5 toopi) toodi jooki lauale, väiksematest (0,5–1 toopi) joodi. Tavaliselt joodi üle ääre, aga oli kappasid, millele oli imemiseks põhjast kuni üles puuritud kanal.
Hiiumaal oli käsik mandrikapast suurem (7–8 toopi) ja kahe kõrvaga, seda kasutati põhiliselt õlle tegemisel. Hiiumaal olid pulmas kasutusel ka laulukapad (korjati raha lauljatele) ja silmaveekapad (raha korjati nõudepesijatele).