Emakala
| Emakala | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Kiiruimsed Actinopterygii |
| Selts |
Ahvenalised Perciformes |
| Sugukond |
Emakalalased Zoarcidae |
| Perekond |
Emakala Zoarces |
| Liik |
Emakala |
| Binaarne nimetus | |
|
Zoarces viviparus L., 1758 | |
Emakala ehk euroopa emakala ehk kiviluts (Zoarces viviparus) on ahvenaliste seltsi emakalalaste sugukonda kuuluv kala, kes on Eesti vetes ainus elussünnitaja ehk vivipaarne. Seetõttu on ta eluaeg põhjaeluviisiga röövkala, kes sööb seda, mida kätte saab.
Kirjeldus
Emakala on saba suunas aheneva pikliku lutsukujulise kehaga. Kokku kasvanud selja- ja sabauim ulatub peast sabani. Anaaluim on samuti sabauimega kokku kasvanud ja kulgeb kogu saba ulatuses, liitudes sabal seljauimega. Emakalal pole võimalik eristada "klassikalist" sabauime. Tal on suured ümarad rinnauimed, kõhuuimed on väikesed ja paiknevad pigem kurgu all. Emakalale on iseloomulik lai paksude huultega suu ja suur punnis põskedega pea. Nahal on harvalt asetsevad väikesed tsükloidsoomused ning see tundub sile ja limane. Ainult keha eesotsas on näha küljejoont. Isaste üks äratuntavamaid tunnuseid on väike paaritumisnäsa pärakuava taga. Emakalal ei ole ujupõit.
Värvus on emakalal varieeruv ja sõltub isendi elupaigast. Kõige tihedamini on ta hallikas- või rohekaspruun, kõht on heledam ja kollakas ning selg tumedam. Külgedel paikneb korrapäratute laikude rida. Pärakuuim ning kõhu- ja rinnauimede alaosad on punakaskollased. Seljauimel on 10–20 põikivööti. Pulmarüüks tekivad seljauime välisservale punased toonid, rinnauimed muutuvad üleni punaseks ja seda tooni leidub ka lõugadel. Nagu tuulehaugil, on ka emakalal rohekad luud, mida põhjustab vivianiidisisaldus.
Levik ja elupaik
Emakala elab parasvöötmes Atlandi ookeani kirdeosas. Lisaks leidub teda Lääne-, Barentsi, Iiri, Põhja- ja Valges meres. Ta elab ka vähese soolsusega vetes, näiteks Somme'i jõe suudmes. Elupaigana on talle soodne kivise ja liivase põhjaga rannikumeri, kus leidub taimestikku. Need alad võivad mõõna ajal veest välja jääda ja see sobib emakalale, sest ta on kohastunud elama mõnda aega veest väljas veetaimede keskel ja kivide all. Sel ajal hingab ta õhuhapnikku. Võrreldes teiste kalaliikidega on emakala väga paikse eluviisiga, ta veedab oma elu maksimaalselt 50 km² suurusel alal. Enamasti elavad nad 2–20 m sügavusel, aga vahetevahel on leitud neid ka 40–60 m sügavuselt. Emakala on erühaliinne, mis tähendab, et ta talub suuri vee soolsuse muutusi. Seetõttu suudab ta elada nii mere- kui ka riimvees. Eestis elab teda arvukamalt Riia ja Pärnu lahes. Kõige harvemini leiab teda Väinamerest, aga Soome lahes võib üksikuid isendeid veel kohata.
Toitumine
Emakala toidulaud on lai. Peamiselt sööb ta põhjaloomi ehk bentilisi organisme, kes on enamjaolt selgrootud: molluskeid, surusääse vastseid, koorikloomi, aga ka kalamarja, -vastseid ja -maime. Üheks suurimaks kevad- ja sügisräime marjahävitajaks peetakse just emakala. Nagu ka ahvenal, ei ole emakalal haruldane kannibalism. Juba emaskala kõhus toituvad vastsed surnud liigikaaslastest.
Paljunemine
Enamasti saavad emakalad suguküpseks kaheaastaselt, kui nad on kasvanud 16–18 cm pikkuseks. Koetakse ainult kord aastas, augustis-septembris. Viljastamine toimub sisemiselt. Embrüod arenevad munasarja õõnes sisekesta eritiste arvelt. Kolm nädalat hiljem kooruvad vastsed ema sees ja toituvad oma rebukotist veel viis nädalat. Pärast seda "imetab" ema vastseid eritisega, mis on rikas madalmolekulaarsete orgaaniliste ainete poolest. Poegade söögilaual on ka surnud vastsed, mari ja marjakestad.
Ajavahemikus detsembrist veebruarini ehk nelja kuni viie kuu möödudes sünnitab ema 10–400 täiesti välja arenenud maimu. Sündides on nad 4–6 cm pikkused ning siirduvad kohe elama merepõhja. Mida rohkem maime sünnib, seda väiksemad nad tavaliselt on. Marja ja vastsete suremus kõhus on pigem kohastumus, et ülejäänud poegadel oleks piisavalt energiat normaalseks arenguks. Lisaks võivad vastsete arengule negatiivselt mõjuda merepõhja halvenenud hapnikuolud. Teiste kaladega võrreldes on järglased emakala kõhus väga kaua ja lisaks on ta ainuke kala, kes imetab oma poegi kõhus.
18. sajand keskel arvati, et emakala maimudest arenevad angerjad, sest angerja elutsüklist ja Sargasso merest veel ei teatud. Sellest tuleneb ka emakala saksakeelne nimi Aalmutter – angerja ema.
Kasv ja vanus
Emakala on suhteliselt aeglase kasvuga. Sündides on ta 3,5–4,5 cm pikk, suguküpseks saades 16–18 cm pikkune. Kolmeaastaselt on emakala 17–19 cm pikkune ja kaalub 20–30 g, viieaastaselt 22–24 cm pikk ja kaalub 48–65 g, seitsmeaastaselt 26–28 cm pikk ja 80–100 g raske ning kümneaastaselt 30–32 cm ja 120–150 g. Suurimaks pikkuseks on loetud 60 cm, aga nii pikka isendit pole Läänemerest leitud, vähemalt pole selle kohta andmeid. Eesti vetes on pikim teada antud emakala pikkus olnud 35 cm ning raskeim emakala on olnud 510 g. Atlandi ookeanis elava emakala pikkuseks on märgitud 70 cm.
Emakalad kasvavad madalamas ja soojemas vees veidi kiiremini kui sügavamas vees. Emakala kohta saab öelda, et ta on pikaealine, sest ta elab keskmiselt üheksa aastat, aga vanusepiiriks seatakse 14 aastat.
Kasutusalad
Emakala kasutatakse akvaariumikalana, toiduna ja indikaatorliigina. Emakalal on väga maitsev, tihe liha ja ta luud lähevad keetes roheliseks neis sisalduva vivianiidi tõttu. Emakala hautatakse, temast tehakse sülti ja öeldakse, et ta liha on väga hea suitsutatult. Eestis küll emakala lihast lugu ei peeta, aga Euroopas on tema kulinaarsete külgede nautimises esikohal lätlased, kelle köögis on ta väga hinnas.
2010. aastal püüti Eestis rannapüügil 0,8 tonni emakala. Nõukogude Liidus püüdsid kutselised kalurid 1974. aastal 18 615 tonni emakala. Sajandivahetusel püüdis kõige rohkem Läti, aga palju väiksemates kogustes: 20–40 tonni. Nüüd lähevad emakalad püügil kirja kaaskaladena, sest tõenäoliselt enam sihipärast püüki ei toimugi.
Emakala kasutatakse tihti merebioindikaatorina, sest ta on Läänemere ainuke poegiv kalaliik ja väga paikse eluviisiga. Teda leidub ka üsna arvukalt ja ta on laialt levinud tänu erühhaliinsusele. Elussünnitamise tõttu on ta kogu elu veekogu põhjas elav kala: teised bentosekala vastsed läheksid kõrgematesse veekihtidesse toituma, aga emakalal sünnivad maimud, kes lähevad kohe põhjatoidule. Kasuks tuleb ka tema vähene migratsioon ja pikk eluiga. Selle kõige pärast on teda kasutatud biomarkerina Saksamaal, Taanis ja Rootsis.
Viited
- ↑ Zoarces viviparus (Eelpout). iucnredlist.org. Vaadatud 15.2.2025
- 1 2 "Emakala (Zoarces viviparus)". Kalapeedia (eesti keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - 1 2 3 4 "Viviparous blenny Zoarces viviparus". NatureGate (inglise keeles). NatureGate. Vaadatud 09.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 Tuvikene, Arvo. "MEIE VETE PÜÜGIKALU Elussünnitaja emakala". Kalastaja (eesti keeles). Nr 58. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink] - 1 2 "Eelpout" (inglise keeles). British Sea Fishing. Vaadatud 12.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - 1 2 3 4 Walker, Matt (28.09.2010). "Pregnant European eelpout fish suckles young embryos". BBC: Earth News (inglise keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - 1 2 3 Räägel, Alvar (2014). "Kalade toksiloogiliste biomarkerite võrdlus Eesti rannikumeres" (pdf). Tartu Ülikool, Ökoloogia ja Maateaduste Instituut, Zooloogia osakond, Zooloogia õppetool (eesti keeles). Tartu. Ptk 2.5, lk 17. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - 1 2 Mae, Ralf. "Emakala". Kalastaja (eesti keeles). Nr 18. Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink] - ↑ "Zoarces viviparus (Linnaeus, 1758) Eelpout". FishBase (inglise keeles). Vaadatud 15.12.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
