Kohima lahing
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2026) |
Kohima lahing oli lahing teises maailmasõjas, mis leidis aset Briti India kirdeosas Briti impeeriumi ja Jaapani Keisririigi vägede vahel alates 1944. aasta 4. aprillist ning kestis kuni 22. juunini 1944. Kohima lahing oli koos Imphali lahinguga osa operatsioonist U-Go ja leidis aset paralleelselt operatsiooniga Ichi-Go, mis koos olid Jaapani maavägede suurimad operatsioonid teises maailmasõjas.
Eelmäng
| Kohima lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teisest maailmasõjast | |||
| Toimumisaeg | 4. aprill 1944 - 22. juuni 1944 | ||
| Toimumiskoht | Kohima, Naga mägede piirkond, Nagalandi provints, Briti India (praegu Kirde-India) | ||
| Tulemus | liitlaste võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Pärast Jaapani vägede üllatusrünnakut Pearl Harborile 7. detsembril 1941, langesid mitmed Briti valdused Kagu- ja Ida-Aasias Jaapani 15. armee rünnakute tagajärjel kiiresti ning 1942. aasta esimeste kuude lõpuks kontrollis Jaapani impeerium Malaisiat, Birmat (Myanmar), Singapuri ja Hongkongi.
Olukorra parandamiseks alustasid liitlasväed 1943. aasta alguses Briti Impeeriumi ja Hiina Vabariigi vägede ühist pealetungi, mis ei saavutanud märkimisväärset edu. Liitlasvägede pealetungi läbikukkumine inspireeris kindralleitnant Renya Mutaguchit koostöös India Rahvusarmeega ründama India südamesse eesmärgiga inspireerida indialasi brittide vastu mässama ning seejärel kogu Indiat vallutama. India Rahvusarmee koosnes Birma ja Malaisia langemise käigus jaapanlaste kätte langenud ligi 16 000 mehest, keda veendi koos eksiilis Bengali rahvuslase Subhas Chandra Bosega, poolt vahetama . Birma piirkonna ja Mutaguchi vahetu ülem, kindralleitnant Masakazu kawabe piiras Mutaguchi plaane esialgu Imphali ja ümbritsevate aladega.
6. märtsil 1944 alustas Mutaguchi oma vägede pealetungi Imphalile. Tema vastu seisis Briti-India 14. armee 4. korpus, eesotsas kindralleitnant Geoffrey Scoonsiga, mis koosnes ligikaudu 70 000 mehest. Kindral William Slim, Briti-India rinde vastutav komandör ja Scoonsi vahetu ülem, teadis juba ette, et Mutaguchi pealetung on tulemas, mistõttu olid nad ettenägelikult planeerinud vägede järkjärgulist tagasitõmbumist Imphali, et seal Jaapani väed otsustavalt purustada, kuid Jaapani vägede pealetung osutus plaanitust raevukamaks. Slim, olles lasknud ennast veenda ULTRA luureandmetel, ei mõistnud õigeks ajaks, kui suurt rõhku panid Jaapani väed otsustavate lahingute planeerimisele just rindekomandöride (siinkohal Mutaguchi) tasemel . Kujunenud lahingu käigus olid mitmed 4. korpuse üksused sunnitud piirangurõngast välja murdma, et Imphali jõuda. Märtsi lõpuks oli 4. korpus täielikult isoleeritud ning Slim seisis silmitsi nõrgalt mehitatud Kohima ning täielikult kaitseta Dimapuri sõlmpunkti kaitsmise dilemmaga.
Slim nõudis oma ülemate käest Kohima ja Dimapuri täiendamiseks viivitamatut abi. Vastuseks abipalvele suunati 19.–26. märtsil 30 transpordilennukit Arakanist ümber, et transportida 5. Briti-India diviis ümber Imphali, millest omakorda 161. brigaad, eesotsas brigaadikindral Warreniga, suunati Kohima ja Dimapuri kaitsele. Lisavägedena saadeti alasse ka Briti 2. diviis ja 33. korpuse staap.
Strateegiline tähtsus
Kohima oli strateegiliselt kriitilise tähtsusega, kuna selle asukoht kontrollis põhiteid Imphali ja India sisemaade vahel. Kohima linn asus mäekurus, kus Imphali ja Dimapuri vaheline tee ja mitmed mägirajad kohtusid, mis tegid sellest olulise logistilise sõlmpunkti. Kohima kontrolli alla saamine seega tähendas liitlastele Imphali kaitseliini edukat hoidmist või jaapanlastele Imphali täielikku äralõikamist ning võimalust vallutada ülejäänud India.
Maastik
Kohima mäeahelik koosnes suurest põhja-lõuna suunalisest mäeahelikust, mis ümbritses teed Imphali. Selle mäeahelikus paiknesid mitmed ladustamis- ja kaitsepositsioonid, millest kõige kriitilisemaks osutus Garrison Hill, kus asusid mitmed administratiivhooned ja ka tenniseväljak. Kohima kaitsepositsioone ümbritsevad veel kõrgemad tipud muutsid kaitsepositsioonide hoidmise keeruliseks.
Lahing
Kolonel Hugh Richards jõudis Kohimasse 22. märtsil, mille järel käskis ta kohe evakueeruda kõigil kõrvalistel mittekombatantidel ning formeeris täiendavatest üksustest ümber kombatantide rühmad. Richards, saades aru, et tal napib elavjõust kõigi positsioonide hoidmiseks, käskis kindlustada ainult Kohima mäeahelik. Oma lahingutegevuse planeerimisel toetus ta suurel osal kohaliku naga põliselanike populatsioonile, keda ta efektiivselt kohalikku luuretegevusse kaasas.
Jaapanlaste 31. diviisi komandör kindral Satō otsustas Kohimat rünnata kahest suunast, millest üks keskendus Imphali teed mööda frontaalrünnakule, samas kui teine üritas Kohima positsioonid selja tagant ära lõigata. Rünnak algas 5. aprillil ning kohe lahingu alguses suutsid Jaapani väed hõivata liitlaste välised positsioonid ning suruda nad Kohima mäeaheliku koondpositsioonidele, kus järgnevate päevade jooksul peeti maha intensiivne lahing, mis tihtipeale päädis käsivõitlusega. Intensiivne võitlus käis ka Garrison Hilli ja tenniseväljaku ümber. Mõtlema poole suurtüki- ja miinipildujapatareid pommitasid teineteise positsioone ning jaapanlaste snaiprid ja öised rünnakud muutsid liitlaste võitlustsükli lakkamatuks ning kurnavaks.
Liitlaste olukord nüüd sissepiiratud perimeetri sees halvenes kiiresti. Jaapanlaste edasine surve lõikas ära liitlaste veevarustuse. Meditsiinipunktid olid haavatutest pungil ning jaapanlaste pommitamine tekitas ka meditsiinipersonali seas arvestatavaid kaotusi. Kaitsjate positsioonide varustamine õhu kaudu kandis vähe vilja ning mitmed kastid langesid jaapanlaste kätte. Liitlaste moraal oli kurnatuse tõttu kokku varisemas.
Perimeetrist väljaspool üritasid Briti-India abiväed võidelda mööda Dimapuri-Kohima teed, kuid jaapanlaste vastupanu, mägine maastik ning mussoonvihmad muutsid progressi aeglaseks. Korduv piiramisrõnga murdmise katsete edasilükkamine mõjus kaitsjate moraalile laastavalt. 18. aprilliks olid kaitsjad surutud Garrison Hilli viimasele positsioonile.
Lahingu lõpp
18. aprillil jõudsid liitlaste abiväed lõpuks Kohima positsioonideni ning murdsid jaapanlaste piiramisrõnga ja evakueerisid kurnatud kaitsjad. Uued väed puhastasid maikuu jooksul ümbritsevad künkad, tenniseväljaku ja kohalikud naga põliselanike külad jaapanlastest, keda olid samuti räsinud nälg, dehüdratsioon, varustuse nappus ja haigused.
Kindral Satō, mõistes, et Kohimat ei ole enam võimalik hoida, teavitas kindral Mutaguchit, et taandumine on paratamatu, kui varustuse olukord ei lahene. Mutaguchi keelas Satōl positsioonidelt lahkuda, ähvardades teda sõjakohtuga, kuid sellegipoolest andis Satō 31. mail käsu oma meestel Kohima hüljata, andes Mutaguchile mõista, et plaanib ta endaga kaasa võtta, kui Mutaguchi otsustab sõjakohtusse minna. Briti ja India väed asusid taganevaid jaapanlaste kolonne jälitama.
22. juunil 1944 avasid Briti väed maaühenduse Imphalis võidelnud vägedega, kes olid alates lahingute algusest olnud pea 85 päeva isolatsioonis. Võit jaapanlaste üle kujunes üheks suuremaks liitlaste võiduks Birma rindel, lõpetades jaapanlaste pealetungi Indiasse katastroofilise kaotuse ja Jaapani 15. armee purustamisega.
Viited
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Kolakowski, C.L (2019). ""Is That the End or Do We Go On?": The Battle of Kohima, 1944". Army history: 6-19 – cit. via JSTOR.
- ↑ Overy, Richard (26. aprill 2023). The Oxford History of World War 2 (inglise) (esimene trükk). Oxford University Press. Lk 63-64. ISBN 9780191045387.
- ↑ Lyman, R. (2011). Japan’s Last Bid for Victory: The Imphal-Kohima Campaign (inglise). Praetorian press. Lk 25.
- ↑ Zhongtian, Han (22. mai 2020). "Strategic culture and intelligence failure: British intelligence on Japan before the Imphal–Kohima battle, 1943–1944". War in History (28) – cit. via Sagejournals.