Koot on endisaegne viljapeksuriist, mis koosneb pikast varrest ja selle otsa liikuvalt kinnitatud nuiast ehk kolgist. Oli laialdaselt tuntud Euroopas ja Ida-Aasias.
Enne koodi tarvituseletulekut kasutati Eestis ühest puust koosnevat varta. Hiljemalt 17. sajandist hakkas koot varta välja tõrjuma. 19. sajandil oli koot levinud laialdaselt kogu Eestis. Koodiga peksti enamasti rukist, Kagu-Eestis ka suvivilja.
Kolgi kinnitusviisi järgi eristati koote:
- aukkoot, mida kasutati Lõuna- ja Ida-Eestis
- lehterkoot oli kasutusel Lääne- ja Kesk-Eestis
- soonkoot, mis oli levinud Läti piiri ääres
- mütskoot, oli kasutusel saartel.