Kultivaator

Kultivaator on põllutööriist, mida kasutatakse järeltöötlemiseks. Mõiste esimene tähendus viitab raamile kinnitatud piidele, mis mulda läbides seda kobestavad. Teine tähendus tähistab masinaid, mis kasutavad mulla töötlemiseks pöörlevaid kettaid või piisid. Kultivaatoritega segatakse mulda kas enne külvamist või põllukultuuride kasvuperioodil umbrohu hävitamiseks. Erinevalt äkkest, mis töötleb kogu mullapinda, on kultivaatorid loodud mulda ettevaatlikumalt kobestama, et säästa kultuurtaimi, kuid hävitada nende vahel kasvavat umbrohtu. Piidega kultivaatorid sarnanevad ehituselt atradega, kuid nende kasutusotstarve on erinev. Kultivaatori piid töötavad maapinna lähedal, peamiselt umbrohutõrjeks ja pindmiseks kobestamiseks, samas kui ader künnab sügavuti, pöörates mullakihte ümber. Kuna kultivaator ei tungi nii sügavale, kulub ühe pii kohta märgatavalt vähem jõudu kui adra puhul. Väikeseid piidega kultivaatoreid, mida inimene ise lükata või tõmmata saab, kasutatakse käsitööriistadena näiteks kodusel tarbimisel või väiketootmises. Samas suurusklassis on levinud ka mullafreesid, mis ühendavad äkke ja kultivaatori funktsioonid üheks mitmeotstarbeliseks masinaks.

Kultivaatoreid veetakse tavaliselt kahe- või neljarattaveolise traktoriga. Neljarattalistele traktoritele kinnitatakse need kolmepunktilise haakeseadeldise abil ja jõuülekanne toimub jõuvõtuvõlli kaudu. Veojõu konks on endiselt levinud kogu maailmas. Mõnikord kasutatakse ka loomade jõudu, mis on arengumaades mõnevõrra levinum, tööstusriikides on see haruldane.

Ajalugu

Kultiveerimine on iidne meetod mulla harimiseks ja umbrohu tõrjumiseks. Enne masinate leiutamist tehti seda käsitsi, kasutades kõplaid ja harke. Hiljem hakati kasutama loomi, näiteks hobuseid ja härgi, kes kultivaatoreid enda järgi tõmbasid. Tänapäeva suurtaludes kasutatakse kultivaatoreid vähem, sest umbrohtu tõrjutakse sageli mürkide ehk herbitsiididega. Siiski on kultiveerimine endiselt asendamatu mahepõllumajanduses, kus keemilisi tõrjevahendeid ei tohi kasutada ja mulda tuleb puhastada mehaaniliselt.

Mootoriga pöörleva kõpla ehk mullafreesi leiutas 1912. aastal Arthur Clifford Howard Austraalias. Ta katsetas oma ideid isa talus, kasutades algul jõuallikana aurutraktorit. Howard märkas, et selline meetod harib mulda nii, et see ei muutu liiga tihedaks (erinevalt tavalisest künnist). Algne masin loopis mulda liigselt külgedele, kuid Howard lahendas selle, leiutades erilise L-kujulise tera. Need terad kinnitas ta pöörleva võlli külge ja see lahendus on mullafreesidel kasutusel tänapäevani. Kuigi tema plaane segas esimene maailmasõda, jätkas ta hiljem tööd ja patenteeris 1920. aastal juba sisepõlemismootoriga masina. See leiutis pani aluse tänapäevasele kiirele ja tõhusale mullaharimisele. 1922. aasta märtsis rajas Howard firma Austral Auto Cultivators Pty Ltd, mis hiljem sai tuntuks kui Howard Auto Cultivators. See asus 1927. aastal Sydney äärelinnas Northmeadis.

1910. aastatel muutusid traktorid Põhja-Ameerikas väiksemaks, kergemaks ja odavamaks. Esimene suur muutus oli Fordsoni traktor, mis oli piisavalt odav, et ka tavaline väikefarm jõudis selle osta. Algul oli tegu lihtsalt hobustega veetavate masinatega, millele ehitati mootor külge. Suur läbimurre toimus aga 1921. aastal, kui ettevõte International Harvester lõi masina, mis tegi kõike korraga. See ei olnud enam lihtsalt veomasin, vaid uus traktoritüüp – vaheltharimistraktor. See masin suutis sõita nii, et ei vigastanud kultuurtaimi, kuid hävitas nende vahel oleva umbrohu.

1930. aastatel muutus Austraaliast masinate eksportimine keeruliseks, kuna nõudlus oli suur. Seetõttu kolis Howard Suurbritanniasse, kus ta asutas 1938. aastal ettevõtte Rotary Hoe Ltd. Ettevõte kasvas kiiresti ja avas esindused paljudes riikides üle maailma, sealhulgas USA-s, Saksamaal, Brasiilias ja Malaisias. Hiljem muudeti firma nimi Howard Rotavator Co-ks. Howardi ettevõtete grupi omandas 1985. aastal Taani Thrige Agro Group ja 2000. aasta detsembris sai Howardi grupist Taani Soroes asuva Kongskilde Industries liige.

Aiakultivaatorid

Koduaedades kasutatavad masinad suudavad teha ära mitu tööd korraga. Näiteks mullafrees (pöörlev maaharija) asendab nii kündmist kui ka äestamist, jättes maha pehme ja istutusvalmis mulla. Samas on mullafreesiga raske hävitada umbrohtu juba kasvavate taimede vahelt, ilma neile liiga tegemata. Selleks tööks sobib paremini käsikultivaator, mida inimene lükkab ja mis eemaldab umbrohu täpselt ridade vahelt

Mullafrees

Erinevalt traktorist ei ole tavalisel väikesel mullafreesil vedavaid rattaid. Masin liigub edasi tänu sellele, et bensiinimootor paneb mulla sees olevad labad pöörlema. Labade taga on väike metallist tera, mis toimib pidurina. See hoiab masinat tagasi ja surub labad sügavamale mulda. Mida tugevamalt juht käepidemeid alla surub, seda aeglasemalt frees liigub ja seda peenemaks ning kobedamaks muutub muld. Mullafreesidel puudub tavaliselt tagurpidikäik, sest see oleks juhile ohtlik (masin võib talle peale sõita). Kui on vaja mõnda kohta uuesti üle käia, peab juht masinat ise ettevaatlikult tagasi tõmbama. Kuigi mootoriga on töö kiirem kui käsitsi kaevates, on freesi juhtimine väsitav. See nõuab tugevat käte ja selja tööd, eriti kui maapind on kõva. Kui freesi labad tabavad ootamatult kivi või puujuurt, võib masin järsult suunda muuta.

Mootorkobesti

Võrreldes tavalise mullafreesiga on iseliikuvad mootorfreesid varustatud käigukastiga ja ratastega, mis liigutavad seda edasi või tagasi. Käigukast võimaldab liikumiskiirust muuta, jättes labade kiiruse konstantseks. Seetõttu muudab kahe rattaga varustatud mullafrees töö operaatori jaoks oluliselt kergemaks. Need masinad on raskemad, varustatud võimsamate bensiini- või diiselmootoritega (4–18 hp või 3–13 kW), suutes harida tunnis palju suurema maa-ala.

Minifrees

Minifreesid on uut tüüpi väiksed põllumajanduslikud freesid või kultivaatorid, mida kasutavad farmerid või majaomanikud. Kompaktsed, võimsad ja odavad minifreesid on arengumaade väikefarmeritele suureks abiks, olles hea ja kättesaadav asendus kallitele neljarattalistele traktoritele.

Kaherattaline traktor

Võimsamad mootorkultivaatorid väljuvad juba koduaia kategooriast ja kuuluvad pigem põllumajandustehnika alla – eriti Euroopas –, suutes ette valmistada ühe hektari maad 8–10 tunniga. Neid masinaid tuntakse kaherattaliste traktorite nime all. Aastaid tagasi peeti neid kasulikuks vaid riisikasvatusaladel, kus neile paigaldati haardumise parandamiseks terasest võrerattad, kuid tänapäeval kasutatakse neid nii märgaladel kui ka kuivadel põldudel üle kogu maailma. Tänu lisaseadmetele on neil mitmeid funktsioone: nendega saab pumbata vett, transportida koormaid, peksta vilja, kaevata kraave ja pritsida taimekaitsevahendeid. Samuti saab neid edukalt kasutada künklikel aladel, mägedes, kasvuhoonetes ja puuviljaaedades.