Harilik kurk pärineb arvatavalt India põhjaosast. Tänapäeval kasvatatakse kurke kõikides maailmajagudes ning kogu maailma köögiviljanduses jääb kurgikasvatus populaarsuselt alla vaid tomati-, sibula- ja kapsakasvatusele.
Botaanilised tunnused
Kurgi õis
Kurk on rohtse varrega taim, kes roomab maapinnal või ronib köitraagude abil. Peavars kasvab avatud kasvukohas tavaliselt 1–2,5, katmikaladel ka üle 5 meetri pikkuseks. Lehed on viisnurkse kujuga, sordist sõltuvalt väga erineva suurusega, kinnituvad varrele vaheldumisi. Lehelaba on kaetud harjaskarvakestega. Lehekaenaldest arenevad köitraod, külgvõsud, emas- ja isasõied.
Õied on erkkollased, läbimõõduga 2,5–3,5 cm, asuvad 2–5 kaupa kobaras. Olenevalt sordist on taimel kas isas- ja emasõied, valdavalt emasõied või ainult emasõied (iseviljuvad ehk partenokarpsed).
Kurgi viljaks on lihakas kõrvitsvili ehk ebamari, milles on tavaliselt kolm, harvem neli seemnekambrit. Vilja pikkus on 5–13 (lühiviljalised) kuni üle 20 cm (pikaviljalised). Sõltudes sordist võivad taime viljad erineda kuju, mõõtmete, koore värvuse, mustri jm tunnuste poolest. Tavaliselt on kurgid rohelised kuni tumerohelised, viljaliha aga heleroheline.
Seemned on valged, kollakad või kreemikad, piklikult ovaalse või ellipsi kujuga, 7–16 mm pikkused. 1000 seemne mass on 16–30 g. Seemned on idanemisvõimelised kuni 8 aastat.
Juurestik on üsna maapinnalähedane ja hästi hargnenud, põhimass asub mullakihi ülemises osas kuni 30 cm sügavusel. Külgsuunas võivad juured kasvada kuni 1,5 meetri kaugusele taimest.
Kümnest kraadist madalamal temperatuuril muutub kurk vesiseks ja laguneb kiiremini.
Ajalugu
Harilik kurk pärineb arvatavalt India põhjaosast, kuid kindlad tõendid selle kohta siiski puuduvad. Himaalaja jalamil kasvav väikeste ja mõrude viljadega kirdekurk (Cucumis hardwickii) võib olla hariliku kurgi esivanem kui ka metsistunud teisend. Indias on kurki kultiveeritud arvatavalt juba 5000 aastat, kust see levis inimeste abil esialgu Aasia lääneossa ja sealt umbes 3000 aastat tagasi Egiptusse. Vana-Kreekas ja Vana-Roomas tegeleti samuti kurkide kasvatamisega. Eestisse jõudis kurk 1684. aastal.
Kurkide tootmine maailmas
Kurgi köitraagKurgid võivad olla ka ümarad ja kollasedKasvuhoonekurgid
2009. aastal toodeti maailmas 60,55 miljonit tonni kurke. Kurgi kasvupindala oli 1,96 miljonit hektarit. 40 aastat tagasi saadi maailmas 1,0 miljonilt hektarilt 11,1 miljonit tonni kurke. Seega on kasvupind suurenenud ligi kaks korda ja saagikus veidi alla kuue korra. Lõviosa maailma kogutoodangust tuleb Hiinast, kus viimase 40 aastaga on kurgi saagikus suurenenud 4,5 miljonilt tonnilt (1969) 44,2 miljonile tonnile (2009).
Pikemate ja poolpikkade kurgisortide vilju tarbitakse eelkõige värskelt. Lühiviljaliste sortide vilju kasutatakse laialdaselt värskelt salatites ning kurkide hapendamisel ja marineerimisel. Aasias valmistatakse kurkidest mitmeid keeduroogasid. Tänu suurele veesisaldusele (95–96%) kasutatakse kurke kuivema kliimaga regioonides ka vedelikuvajaduse rahuldamiseks vee asemel.
Kurgi toite- ja energeetiline väärtus ning vitamiinide sisaldus on kesine enamiku teiste köögiviljadega võrreldes. Suure veesisalduse ja vähese kalorsuse tõttu sobivad kurgid hästi dieeti pidavate inimeste menüüsse. Meeldiva ja värskendava maitse annavad kurkidele eeterlikud õlid. Mõnikord on kurgid üsna mõru maitsega, mis on tingitud kukurbitatsiini sisaldusest. See glükosiid on omane mõnedele kurgisortidele, kuid võib tekkida ka kurgile ebasoodsate kasvutingimuste tõttu (kasvupinnase ebapiisav niiskusesisaldus, õhutemperatuuri suurem kõikumine jm).
Värskete kurkide toiteväärtus ja biokeemiline koostis
