Kvaliteedikontroll (inglise keeles quality control) on vaatluse ja jälgimise teel läbiviidavad tegevused, mida kasutatakse, et hinnata toote või teenuse vastavust kvaliteedinõuetele.
Kvaliteedinõuded pannakse paika kvaliteedi planeerimise protsessis. Nõuded sisaldavad nii projektiprotsesse kui ka toote eesmärke. Oluline on, et kvaliteedikontroll kestaks terve projekti vältel. Kvaliteedikontroll on üks osa terviklikust kvaliteedijuhtimisest (inglise keeles total quality management ehk TQM). Terviklik kvaliteedijuhtimine tähendab organisatsioonisisest juhtimissüsteemi rakendamist, mille käigus saavutatakse edu läbi kliendirahulolu. Keskendutakse toodete ja teenuste pidevale parandamisele. Kvaliteedijuhtimises osaleb iga töötaja organisatsioonis.
Kvaliteedikontroll on saanud võtmeaspektiks tootmise valdkonnas. On mõned valitsuse ja kutsealased reguleerivad organid (nt Euroopa Komisjoni tervishoiu ja toiduohutuse peadirektoraat ja USA Toidu- ja Ravimiamet), kelle eesmärk on teha kindlaks, et tarbijatele müüakse kvaliteetseid tooteid.
Iga organisatsioon, kellele on oluline kvaliteet, peaks leidma enda jaoks standardi või meetodi kvaliteedi kontrollimiseks. Parim pakutav töövahend toote parema kvaliteedi saavutamiseks on statistiline protsessi kontroll (inglise keeles Statistical Process Control ehk SPC). SPC vahendid on tööprotsessi kontrollimiseks ja parandamiseks. SPC abil on võimalik välja selgitada kvaliteediprobleemide põhjused ja vähendada toote väljundi varieeruvusi, seda nii toote kättetoimetamisel, hooldamisel, seadmete kasutamisel jms. Kvaliteedikontrolli (ja statistilise protsessi kontrolli) töövahendeid on seitse ning esmalt tutvustas neid töölistele 1968. aastal Dr. Kaoru Ishikawa Jaapanis.
Kvaliteedikontrolli ajalugu
Räägitakse, et kvaliteedikontroll algas tööstusliku revolutsiooni käigus tööstuse tekkimisega. Selleks, et saada suurimat kasumit ja meelitada tarbijaid, pidid tehased tootma toodet, mis oleks teistest märgatavalt parem. Kuid keskajal, enne tööstusrevolutsiooni algust, eksisteerisid gildid, kus õpetati praktikante ja lihviti nende ametioskusi väga pikka aega. Need gildid andsid praktikantidele võimaluse oma oskusi täiustada ja kinni pidada nende tööandjate kõrgetest kvaliteedistandarditest. Oma ametialase meistriks saamiseks pidid nad tõestama oma oskusi ja tugevdama oma mainet, luues meistriteose, mis näitab nende võimeid luua kvaliteetset toodet. Sellised protsessid aitasid tagada toodete kvaliteedi säilimise, järjekindluse ja pideva parandamise.
Hammurabi
Kvaliteedi ja selle kontrollimise juured ulatuvad aga väga kaugesse minevikku. Ajaloolased on uurimisega välja jõudnud 3000 aastat eKr:
„Müürsepp, kes ehitab maja, mis variseb kokku ja tapab kinnipeetava, tuleb surmata.
(The mason who builds a house which falls down and kills the inmate shall be put to death.)“
Eelnev tsitaat näitab, et kvaliteedile mõeldi juba antiikajal. Protsessi kontroll võis alata juba Egiptuse püramiidide ajal, kui kivimurdmise ja kivi töötlemise süsteemid loodi. Spetsialiseeritud tööjõud ja kvaliteedi tagamine astusid tohutu sammu aastal 1911 Fredrick W. Taylori raamatuga "Teadusjuhtimise põhimõtted" ("The Principles of Scientific Management"). Teedrajav töö mõjutas tugevalt juhtimise mõtet ja praktikat. Taylor lõi kaheksa funktsionaalset ülemat lihttöötajate seas, millest ühele määratud ülesanne oli järgmine: "Inspektor vastutab töö kvaliteedi eest, ja nii töölised kui kiiruse ülemad (kes näevad, et kasutatakse õigeid tööriistu, et töö on korralikult juhitud, et lõigud algavad tüki õigest osast) peavad nägema, et töö on lõpetatud ja sobilik. See mees saab loomulikult oma tööd kõige paremini teha, kui ta on meister töö kiires ja heas lõpetamises." Taylori mõtted ja ideed kvaliteedi alal on mõningal määral aluseks praegustele kvaliteedijuhtimise meetoditele.
W. Edwards Deming
Walter Shewart kavandas originaalversiooni SQC-st (inglise keeles statistical quality control – statistiline kvaliteedikontroll) nulldefektidega keeruliste telefonikeskjaamade ja telefonide komplektide masstootmiseks. 1931. aastal avaldas Shewart oma olulise raamatu "Majanduslik kontroll valmistatud toote kvaliteedile" ("Economic Control of Quality of Manufactured Product"). Antud raamatus esitati kvaliteedikontrolli täpne ja mõõdetav definitsioon ja räägiti arendatud statistilistest tehnikatest tootmise hindamiseks ja kvaliteedi parandamiseks. II maailmasõja ajal W. E. Deming ja J. Juran, kes olid mõlemad Shewarti endised grupi liikmed, hakkasid eraldi arendama kvaliteedikontrolli ja -juhtimise versioone, mida kasutatakse ka tänapäeval.
Seega kvaliteedikontrolli ajalugu, mis on alguse saanud juba keskajast, on väga pikk. Kuna kvaliteedikontrolli ajalugu on viimastel aastatel palju edenenud ja populariseerunud, siis kogenud tootjad on töötanud pidevalt muutuvate standardite ja regulatsioonide ajakohasuse kallal, et toote kvaliteet ja ohutus säiliks. Kvaliteedikontroll ei aita mitte ainult tõsta toodete kvaliteeti tarbijate jaoks, vaid see on ka hea viis pidevalt täiustada ning parandada tootmisprotsesse ja tootlikkust.
Kvaliteedikontrolli töövahendid
Kvaliteedikontrolli vahendeid saab kasutada igas organisatsioonis, kes soovivad mõõta ja analüüsida oma klientide vajadusi ja nõudmisi. Üks põhilistest kvaliteedikontrolli vahendite eelistest on nende kerge kasutus ehk see, et neid saavad vaevata kasutada ka need inimesed, kel puuduvad laiaulatuslikud teadmised ja kogemused kvaliteedikontrolli alal. Kvaliteedikontrolli vahendeid on seitse:
Kinnitus kontroll-leht (ka kinnitusloend) – märgitakse tabelisse üles kriitilised tegevused ning töötaja märgib, et on seda teinud. Koos teiste vahenditega aitab kinnitusloend tuvastada probleemi võimalikud põhjused, neid organiseerida ja tähtsuse järjekorda seada.
Histogramm – esitatakse andmete variatsioonid, mis näitavad protsessi tulemust seoses kindlate fikseeritud nõuetega. Sellisel viisil saab jälgida taset, mil teatud protsessil on head tulemused ja mis hetkeni on kõrvalekalded seotud nõuete fikseeritud piiridega. Histogrammi ehitamiseks on vaja koguda ja salvestada andmeid, määrata andmete ulatus, täpsustada intervallide arv ja amplituud, täpsustada intervallide piirid ja nende keskmine, luua sagedustabel, luua histogramm ja tõlgendada andmed.
Pareto diagramm – näitab iga põhjuse mõju kogu tulemusele/probleemile, see sarnaneb histogrammiga. Diagramm on nimetatud 19. sajandi Itaalia majandusteadlase Vilfredo Pareto järgi. Ta väitis, et 80% tagajärgedest tuleneb 20% põhjustest. Üks kvaliteedi teaduse alustajatest, J. Juran, rakendas seda põhimõtet kvaliteedijuhtimises. Ta soovitas juhtidel suunata oma arengu pingutused vähendatud, kuid elulistele allikatele, ja mitte olla häiritud vähese tähtsusega allikatest. Põhimõtteliselt kasutatakse Pareto diagrammi nende 20% probleemide välja selgitamiseks, mis mõjutavad 80% tulemusi. Selle diagrammi tähtsusest on paremini aru saada järgmistest olukordades: kui üritatakse leida põhilisi põhjuseid, mis viivad konkreetse puuduse või probleemini või kui üritatakse tuvastada, kui oluline on tegevus, mis mõjutab leitud põhjuseid.
Põhjus-tagajärg diagramm (ka kalaluu diagramm) – määrab seosed probleemide ja nende võimalike põhjuste vahel. See diagramm loodi 1940. aastatel, mille võttis kasutusele Kaoru Ishikawa. Kalaluu diagrammiks kutsutakse seda seetõttu, et selle vorm sarnaneb kalaluuga (probleemi esindab pea, põhjuseid esindavad skeletiluud). Probleem on kirjutatud diagrammi paremale poole, põhjuste kategooriad on esitatud diagonaalsete joontega (luud), mis on ühendatud horisontaalse joonega (selgroog). Kalaluu diagrammi peamine ülesanne on tuvastada, klassifitseerida ja rõhutada võimalikke põhjuseid konkreetsetele probleemidele. See diagramm näitab graafilisel viisil olemasolevaid seoseid tulemuse ja põhjuste (mis mõjutavad tulemust) vahel. Kalaluu diagrammi tuleks kasutada, kui tuleb tuvastada mõne probleemi või mõju peamised põhjused või juhid peavad märgistama protsessidega seotud probleemid, mis sõltuvad inimestest, protseduuridest ja poliitikast. Kui peamised põhjused on leitud ja analüüsitud, siis tõelisi põhjuseid saab kontrollide edasiste uuringute ja andmete kogumisega.
Stratifitseerimine – andmete kihistamine/grupeerimine, et jõuda probleemi põhjusteni, igas rühmas on sarnased omadused ning igal rühmal oma nimi kihis. Selle töövahendi põhiline eesmärk on eristada puuduse põhjus ning siis teha kindlaks eri tegurite mõju. Stratifitseerimine võib sõltuda ajast, materjalist, keskkonnast jne.
Hajuvusdiagramm (ka korrelatsioonidiagramm) – suhe või seos kahe muutuja vahel (korrelatsioon). Kui mõlemad muutujad kasvavad (või mõlemad vähenevad), siis on positiivne korrelatsioon nende kahe vahel, ja kui üks muutuja suureneb ning teine väheneb, siis on negatiivne korrelatsioon. Kui üks muutuja suureneb ja teine on juhusliku jaotusega, siis nende vahel puudub korrelatsioon.
Kontrollkaardid – statistilised vahendid, mis analüüsivad protsessi stabiilsust, näidates, millal tuleb seda kohandada. See töövahend on kujutatud joontekaardina, mis sisaldab keskmist joont, ülemist ja alumist joont ehk piiri, mida nimetatakse ka kontrollpiirideks. Kontrollkaardid töötas välja Stewhart 1925. aastal, mil see muutus ka üheks põhiliseks kaasaegseks soorituse hindamise vahendiks. Selle tööriista abil on võimalik öelda, milline variatsioon kahest esineb vaadeldavas protsessis: juhuslik/normaalne variatsioon – ilmneb siis, kui protsess ei erine oluliselt kehtestatud piiridest, see on selline variatsioon, mis on olemas igas protsessis olenemata tootmisharust; konkreetne variatsioon – põhjustatud kindlast tegevusest, see variatsioon põhjustab ebastabiilsust analüüsitavas protsessis ja selle põhjused tuleb leida ning kõrvaldada.
Eelnimetatud töövahendid saab jaotada ka järgmiselt:
Tuvastamise töövahendid – kinnitusloend ja stratifitseerimine;
Prioriseerivad töövahendid – histogramm ja Pareto diagramm;
Analüüsivad töövahendid – kalaluu diagramm, hajuvusdiagramm ja kontrollkaardid.
Soovitused töövahendite kasutamisel:
diagrammid peaksid olema võimalikult lihtsad;
diagrammid peaksid olema kohe arusaadavad ja rääkima iseenda eest, mitte vajama selgitusi;
tuleks vältida trendijoonte lisamist diagrammidele, pigem kasutada punkte joonte asemel;
protsessist paremini aru saamiseks tuleks diagrammidel andmeid kajastada päeva- või nädalapõhiselt, mitte kuupõhiselt.
Kvaliteedikontroll projektijuhtimises
Projektide puhul peavad projektijuht ja projektimeeskond aeg-ajalt üle vaatama tehtud töö ja sammud, et teha kindlaks, kas töö soovitud tulemused ja eesmärgid projekti ulatuses on saavutatud. Vastasel juhul tuleb hakata probleeme lahendama ja vigu parandama. Kvaliteedikontrolli mõte on vigade eemalhoidmine kliendist, mis tähendab pidevat vigade parandamist projekti sees. Projektijuht koos oma meeskonnaga peab töötama hoolsalt, kindlustamaks täpse töö ja kliendi seatud eesmärkide saavutamise, mis viib soovitud kvaliteedini. Projektijuht peab arvestama aja- ja rahakuluga, mis kaasneb kvaliteedikontrolli teostamisega.
Projektis määravad kvaliteediomadused sidusrühmad. Kõige tuntumad kvaliteediomadused on toimivus, funktsionaalsus, sobivus, usaldusväärsus ja järjepidevus. Kvaliteedi taset sellistes tingimustes mõõdetakse projekti ja organisatsiooniliste standardite järgi. Projekti algatamisest ja protsessidest kuni projekti lõpetamiseni tuleb igat meedet mõõta kvaliteedistandardite järgi. Erinevad detailid, nt arvutid, projektivahendid, meeskond jms, on olulised soovitud kvaliteediomaduste saavutamiseks. Seega on väga oluline, et kvaliteedikontroll kestaks projekti esimestest sammudest kuni viimasteni.
Projektijuhtidele on loodud ka programme, mis aitavad jälgida progressi ajakava ja kulusid. Nendeks on näiteks WBS või PERT.
↑Dobrin, C., Deac, V., Dinulescu, R. (2017). Quality Management in the Romanian Healthcare System: II. Basic Quality Tools applied in the Romanian Heathcare System. Quality – Access to Success, 18(161), Lk 49-53.
↑Rever, H. (2007). Quality in project management - a practical look at chapter 8 of the PMBOK® guide. Paper presented at PMI® Global Congress 2007–Latin America, Cancún, Mexico. Newtown Square, PA: Project Management Institute.
