Labradori retriiver aretati algselt jahikoeraks. Labradorid on veelinnukoerad, kes toovad jahimehele kätte tabatud linnu (eriti veelinnu). Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerana, teraapiakoertena jne. Tõug sobib pigem elama maapiirkondadesse, kuna vajab palju liikumisvõimalust. Labradore on soovitatav hoida aiaga piiratud maa-alal, sest neil on kalduvus minna hulkuma. Labradori retriiver on hästi sõbralik, intelligentne ja sõnakuulelik. Koer on leebe loomusega, pole agressiivne. Neid on väga kerge õpetada, kuna tahavad inimesele väga meeldida. Nad on ka üsna aplad. Nende aplust ära kasutades on võimalik neile õpetada väga paljusid trikke, viia läbi kuulekuskoolitust või treenida agilityt. Nad armastavad ujuda ja neil on suur töötahe, otsimis- ja äratoomissoov.
Ajalugu lühidalt
18. sajand – asustatakse Newfoundlandi alad.
19. sajandi algus – esimesed St.Johni koerad viiakse Inglismaale.
19. sajand – Kanadast Inglismaale eksporditakse suur arv St.Johni koeri.
1814 – Raamat Juhiseid noorele sportlasele (inglk Instructions to Young Sportsmen), autor kolonel Peter Hawker.
1823 – Esimene maal labradorist “Cora. Emane labrador (autor Edwin Landseer)”. St.Johni koerad kuulusid vaid jõukamatele inimestele.
1835 – Buccleuch’i V hertsog pani aluse oma St.Johni koerte kasvandusele.
1870 – Nimetus ,,labradori retriiver” muutub Inglismaal tavaliseks.
1882 – Malmesbury III krahv annab oma kuus labradori Buccleuh’i VI hertsogile ja Home’i 12. krahvile, et tema hoolikas aretustöö ei läheks kaotsi, vaid säiliks.
1885 – Lammaste Kaitsmise Akt Newfoundlandil ja Karantiini Akt Inglismaal.
1887 – Kiri Malmesbury III krahvilt Buccleuch’i VI hertsogile, kus ta räägib oma labradoridest.
1892 – Kaks pruuni värvi labradorikutsikat sünnib Buccleuch’i kennelis.
1899 – Esimene kollane labradorikutsikas Ben of Hyde, C.J. Radclyffe kennelis.
20. sajandi algus – Šotlastest jahiharrastajad viisid esimesed labradorid endaga Ameerikasse kaasa.
1903 – Inglise kennelklubi tunnustab labradori retriiveri tõugu.
1916 – Inglismaal luuakse esimene Labradori Klubi. Algatajateks olid Lord Knutford (kennel Munden) ja Lady Lorna, paruness Howe (Banchory labradorid).
1917 – Registreeritakse esimesed labradorid Ameerika Kennelklubis. Tõug saab sealmail populaarseks alles pärast 1927.aastal ilmunud artiklit “Labradori retriiver”.
Hilised 1930ndad – Kaks Inglise kennelit saavad tuntuks pruunide labradoride poolest – kennel Tibshelfs ja kennel Cookridge.
Hilised 1940ndad-50ndad – Ühiskondlikud ja majanduslikud muutused pärast II maailmasõda kasvatavad labradoride populaarsust.
1959 – Esimene koer, kes ilmus Ameerika postmarkidel oli kuulus must Labrador ,,King Buck”.
1991 – Labradorid on muutunud nii populaarseks, et neid registreeritakse Ameerika Kennelklubis kõige rohkem.
1982 – Eestisse saabub esimene labradori retriiver nimega Brutan Angela (must; Brutus Ferocjous x Andra).
1985 – Sünnib Eesti esimene labradoride pesakond (Zak Royal Perl x Brutan Angela).
Tõukirjelduse kokkuvõte
Labradori retriiver on tugev, kompaktne, liikuv ja healoomuline koer. Tal on oivaliselt terav haistmine ja ta on suurepärane kättetooja. Pea on suhteliselt lai, selge üleminek otsmikult koonule. Keskmise pikkusega tugevad lõuad, suur ninapeegel. Silmad keskmise suurusega ja sõbraliku ilmega, enamasti pruunid või pähklipruunid. Kõrvad pole eriti suured ning asetsevad kolba tagaosas, ripuvad tihedalt põskede lähedal. Labradori retriiveritel on käärhambumus. Kael on neil jõuline ja tugev. Neil on lai keha, sügav rinnakorv, hästi kaardunud roided, lame selg, lai nimmeosa, lühike ja jõuline. Hästi tahapoole hoiduvad pikad õlad ja sirged esijalad ning tugev luustik. Hästi arenenud tagaseis. Põlve- ja kannaliigesed hea nurga all. Paralleelsed tagajalad ning madalad kannad. Käpad on neil ümarad ja kompaktsed. Lisaks on neil hästi kumerdunud varbad ja tugevad mõhnad. Saba on tõule iseloomulik: keskmise pikkusega, kinnituskohast jäme, tiheda karvkattega, nn. saarmasaba, mis hoidub seljajoonele, aga mitte kunagi selja kohale. Liigutused on paralleelsed, vabad ja hea kiirendusega, madal traav. Selle tõu üks eripära on see, et neil on lühike ja tihe, vettpidava aluskarvaga karvkate. Karvkate ei ole ka laineline. Labradori retriivereid võib olla kolme värvi. Ühevärviline must, kollane või maksa-/šokolaadikarva. Kollane võib varieeruda heledast koorevärvist rebasepruunini. Turja kõrgus on isasel koeral 56-57 cm ja emasel umbes 54–56 cm.
Esimene labradori retriiver Eestis
Esimene labradori retriiver, kes Eestisse toodi, oli Brutan Angela. Koer toodi siia 1982. aastal Lätist. Tema tütar ja šokolaadivärvi poeg panid aluse labradoride edasisele aretusele Eestis. Retriiveritest on Eestis kõige enam labradore. Ka mujal maailmas on nad koos kuldsete retriiveritega üsna levinud.
↑"Litter Size in Dogs". Crown Partners Scientific Library. Royal Canin. 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2012.
↑Cassidy, Kelly M. (1. veebruar 2008). "Breed Weight and Lifespan". Dog Longevity. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2007. Vaadatud 25. aprill 2011.
.jpg)
Meediafailid Wikimedia Commonsis