Lakkimine

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lakkimine on soovitud pinna katmine lakiga. Enamik lakke on vaigu, kuivatusõli, kuivati ja lenduva lahusti segud. Kuivamisel aurustub laki lahustiosa ja ülejäänud koostisosad oksüdeeruvad või polümeriseerivad, moodustades vastupidava läbipaistva kile. Lakkimisega saab luua kaitsva kihi puitpindadele, maalidele ja dekoratiivesemetele.

Ajalugu

Esimesed lakid olid looduslike vaikude lahused. Kasutati näiteks dammarat, kopaali ja kampolit. Neid valmistati vaike kuumutades, neile looduslikke õlisid (nt linaseemneõli) lisades, segu soovitud viskoossuseni keetes ja seejärel tärpentiniga lahjendades. Saadud katte tahenemine võttis kolm kuni neli päeva, selle toon oli kollane ja sellesse tekkisid aja jooksul sageli praod.

Koostis

Looduslikud lakid on suures osas asendatud sünteetilist vaiku sisaldavate lakkidega, millest peamised on alküüd-, polüuretaan-, fenool-, vinüül- ja epoksüvaigud. Esimesed lakkides kasutatud sünteetilised vaigud töötas välja keemik Leo Baekeland. Need olid bakeliiti meenutavad fenoolvaigud.

1930. ja 1940. aastatel täiustati tootmist ning fenoolid asendati suures ulatuses alküüdidega, millest sai lõpuks kattetööstuses kõige olulisem vaiguklass. Siiski kasutatakse ka praegu fenoole paadi- ja põrandalakkides. Alküüde toodetakse alkoholist (näiteks glütserool), kahealuselisest happest (nt maleiin- või ftaalhape) ja õlist (riitsinus, kookospähkel, linaseemned või sojaoad) või rasvhappest.

Erinevalt looduslikest vaikudest saab sünteetilisi vaike toota suures koguses ja kasutusvaldkonna vajadustele vastava keemilise koostisega. Alküüdvaikude molekulaarstruktuuri saab näiteks manipuleerida, et muuta nende viskoossust, kõvadust, lahustuvust ja võimet edukalt seguneda eri pigmentidega.

Kasutamine ja ohutus

Lakkimiseks võiks valida hea valgustuse ja ventilatsiooniga ruumi. Hea valgustus lihtsustab laki ühtlast kandmist puidu pinnale. Hea ventilatsioon tagab, et mõnest lakist eralduvad gaasid ei tekita peapööritust ega iiveldust. Lakkimine peaks toimuma võimalikult puhtas keskkonnas, et vältida õhus lendleva tolmu langemist värskelt viimistletud pinnale. Välitingimustes lakkimisel tuleks vältida tuulist ilma, et tuul ei kannaks lendlevaid osakesi lakitud pinnale. Oluline on ka jälgida õhutemperatuuri. Liiga kõrge õhutemperatuuri juures kuivab lakk liiga kiiresti ja võivad tekkida väiksed õhumullid, mis rikuvad viimistletud pinna. Liiga madala õhutemperatuuri juures kuivab lakk liiga aeglaselt ja õhus lendleval tolmul on rohkem aega niiskele lakile langeda. Lakkimise ajal võiks kanda kaitsvat riietust. Lakkimisel võib nii nahale kui ka riietele langeda kahjulikke kemikaale. Seetõttu oleks soovitav kanda kaitseriietust ja kindaid ning veel kaitseprille ja maski.

Lakitüübid

Oluline on leida sobiv lakitüüp. Igal lakitüübil on eeliseid ja puudusi, kuid lõplikul valikul peaks lähtuma sobivusest projektiga ja lakkija eelistustest.

• Õli baasil lakid on vastupidavad. Neid tuleks puidule kanda hästi ventileeritud ruumis, sest neist eritub rohkelt auru. Neid peaks veel segama lahustiga, näiteks tärpentiniga.
• Akrüüli ja vee baasil lakid eritavad vähe auru. Seda tüüpi lakid kuivavad küll kiiresti, kuid ei ole nii vastupidavad kui õli baasil lakid.
• Pihustatavad lakke peab puidule kandma väga hästi ventileeritud ruumis.
• Toonitud ja toonimata lakid. Toonimata lakk säilitab puidu või enne lakkimist peale kantud peitsi värvi. Toonitud lakk toimib ühtaegu puidu kaitsekihi ja peitsina.

Viited