Lapsuliblikas

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Lapsuliblikas (perekond)
Lapsuliblikas

Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Põualibliklased Pieridae
Perekond Lapsuliblikas Gonepteryx
Liik Lapsuliblikas
Binaarne nimetus
Gonepteryx rhamni
(Linnaeus, 1758)

Lapsuliblikas (Gonepteryx rhamni) on põualibliklaste sugukonda kuuluv liblikas.

2017. aasta sügisel esitati lapsuliblikas üheks Eesti rahvusliblika kandidaadiks.

Nimetuse etümoloogia

Lapsuliblika eestikeelse nimetuse päritolu ei ole päris selge. Liigi ladinakeelne nimetus rhamni viitab türnpuule (Rhamnus), mis on üks rööviku peamisi toidutaimi.

Välimus ja tunnused

Lapsuliblika tiibade siruulatus on 44–55 mm. Tiibade ülakülg on isastel sidrunkollane, emastel valkjas. Nii ees- kui tagatiiva keskosas paikneb väike oranž tähn. Ees­tiiva tipp on tumehall ning tagatiiva välisserva keskosas on lühike terav siilak. Tiivanarmad on sama värvi kui tiiva põhiosa, soonte tipus võib sageli olla väike tumepunane tähn. Tiibade alakülg on ülaküljest heledam ning välisalas võib esineda rida väikseid halle punkte.

Puhkeasendis hoiab lapsuliblikas tiibu kokku, mistõttu meenutab ta väga lehte.

Elupaik

Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu võibki neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike veidi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles muudest kohtadest hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood.

Levila

Ta on levinud mitmel pool Euroopas, lõuna poole kuni Põhja-Aafrikani ja ida poole kuni Baikali ja Mongooliani. Ta elab Inglismaal ja Iirimaal, kuid mitte Šotimaal, kus ei kasva talle toiduks sobivaid taimi türnpuud ja paakspuud. Nende otsinguil võib lapsuliblikas pikki maid maha lennata. Levila hõlmab ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias polaarjooneni. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast.

Lennuaeg

Lendab juuli keskpaigast septembri alguseni ning pärast talvitumist aprillist juunini.

Rööviku areng

Röövik kasvab kiiresti, seetõttu söövad nad puulehti väga aplalt. Liik toitub türnpuu ja paakspuu lehtedest. Röövikud ja nukud on mõlemad rohelised ja väga hästi maskeerunud. Röövikustaadium algab juunis ja kestab 4 nädalat, kuid see sõltub ilmast: sombuse, külma ja niiske ilmaga rööviku areng aeglustub, kuiva ja päikesepaistelise ilmaga kiireneb.

Paaritumine

Paaritumine toimub kevadel. Lapsuliblikatel esineb pulmalend: emane lendab ees, isane tema taga, hoides ühtlast vahet. Pärast paaritumist muneb emane aprillis toidutaimele (türnpuule või paakspuule) munad 1-2, harvem 4-5-kaupa, kattes need kleepuva massiga.

Valmiku eluiga

Lapsuliblika valmiku elueaks on mõõdetud 13 kuud, mis teeb temast ühe kõige pikema elueaga liblika. Selleks, et nii pikale elule vastu pidada, puhkab liblikas suvel sageli: mitmepäevased aktiivse tegutsemise ja toitumise tsüklid vahelduvad mitmenädalaste puhkusetsüklite ehk diapausidega. Talveks koguneb tema kehasse glütseriini, sorbitooli ehk heksaan-1,2,3,4,5,6-heksooli ja valke, mis kaitsevad külma eest, nii et liblikas elab isegi 20-kraadise külma rahulikult üle. Kevadel soojendab päike ta jälle üles.

Viited

  1. ↑ Õunap, Erki; Tartes, Urmas. Eesti päevaliblikad. Lk 135.
  2. ↑ "Loomade elu", 3. kd., lk. 289
  3. ↑ Viidalepp, J.; Remm, H. Eesti liblikate määraja. Lk 204.

Välislingid