Lasnaja

Lasnaja
valgevene Лясная * / Lasnaja *transkriptsioon: Ljasnaja
vene Лесная (Lesnaja)
Elanikke: 398 (2010)
Koordinaadid: 53° 32′ N, 30° 55′ E
Lasnaja (Valgevene)
Lasnaja

Lasnaja on agrolinnake Valgevenes Mahiloŭ oblastis Słaŭharadi rajoonis Łapacičy külanõukogus.

Lasnaja asub merepinnast 156 m kõrgusel. Asulas on lasteaed-algkool, kultuurimaja ja muuseum-raamatukogu. Vaatamisväärsuseks on Põhjasõja Lesnaja lahingu memoriaalkompleks.

Ajalugu

1708. aastal toimus küla all Põhjasõja Lesnaja lahing. Langenud maeti küla kalmistule, ellujäänud sõdurid ehitasid sinna nende mälestuseks aga kiriku.

1783. aastal läks küla Tihnovetskite valdusse, hakates kuuluma Mogiljovi kubermangu Bõhhovi maakonda. Kuna küla maad olid liivased ja väheviljakad, siis asusid paljud sealsetest elanikest Stolõpini reformide ajal ümber Siberisse.

1908. aastal otsustas valitsus Lesnaja all saadud võidu tähistamiseks rajada külla mälestusmärgi. See kujutas endast kivirahnu, mille tippu seati skulptuur, mis kujutas oma küünte vahel Rootsi madu hoidvat pronkskotkast. Skulptuuri autor oli Artemi Ober. Külakalmistule püstitati hukkunute mälestuseks graniidist mälestuskivi ja külla ehitati kivist pühakoda. Kirik tegutses 1930. aastani, seejärel anti see kohaliku kolhoosi käsutusse ja muudeti laoks.

Teise maailmasõja ajal hävis küla täielikult, pärast sõda ehitati vanade majade asemele uued. Lahingutes küla pärast hukkus 780 Nõukogude sõdurit.

1958. aastal, Lesnaja lahingu 250. aastapäeval, muudeti kirik muuseumiks. Muuseum suleti 1990. aastatel ja hoonest sai taas kirik. 2008. aastal, lahingu 300. aastapäeval, võeti ette kirikuhoonete ja mälestusmärkide rekonstrueerimine.

Viited

  1. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2018. Vaadatud 28. juulil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. jaanuar 2015. Vaadatud 28. juulil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Памяць: Гісторыка-дакументальная хроніка Слаўгарадскага раёна, Mінск, БелTa, 1999, lk.573
  4. ↑ Борисенко Н. С. Могилёвщина — мой любимый Приднепровский край (сборник экскурсий). Части 1-11. — Могилёв: Могилёв. обл. укруп. тип., 2007. — 832 lk. — ISBN 978-985-6848-05-9.

Välislingid