 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2008) |
Leetmullad on rohttaimedeta okasmetsadele iseloomulikud happelised mullad. Nende tunnuseks on selge nähtav hele leethorisont, mis kujuneb toitainete lagundamisel ja sademeteveega sügavamale uhtumisel. WRB süsteemis vastavad neile podzols.
Mulla ülaosas on variseosades koosnev metsakõdukiht, mille lagundamisel tekivad orgaanilised happed. Huumuse teke toimub happelises keskkonnas väga aeglaselt, mille tõttu huumushorisont leetmuldades puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Sellele järgneb väljauhtehorisont, millest uhtutakse huumus ja raua ühendid välja. Nad kogunevad B-horisondis, mille tõttu on ta kollakas-pruun ja kõvem.
Eestis asuvad leetmullad liivadel, taigavööndis võivad nad olla ka liivsavil.
Tekke ja ehituse järgi võib leetmuldi liigitada järgmiselt:
- primaarsed leetmullad, mis on põlised huumushorisondita metsamullad, sügavama leetumise korral muutuvad nad huumus-illuviaalsteks leetmuldadeks;
- huumuslikud leetmullad, mille profiilis järgneb metsakõdule õhuke A-horisont;
- sekundaarsed leetmullad, mille mullaprofillis on tekkinud endise ja uue E-horisondi (E’ ja E’’) vahel A-horisont; selle horisondi teke põhjustas primaarse leetmulla ülesharimise või raiestike rohukamaraga kattumise järel uue metsa kasv ja mulla leetumine.
Väljauhtehorisondi tüseduse järgi liigitatakse leetmullad järgmisteks alltüüpideks:
- õhukesed leetmullad (E-horisondi tüsedus on <10 cm);
- keskmise sügavusega leetmullad (E-horisondi tüsedus on 10–20 cm);
- sügavad leetmullad (E-horisondi tüsedus on >20 cm).