Ajalugu
1849. aastal asutas optik Carl Kellner Wetzlaris Saksamaal Optika Instituudi (Optisches Institut), kus toodeti prille ja teleskoope. Ettevõtte toodang saavutas teadusringkondades tuntuse täpsuse ja kvaliteedi poolest. Kellner suri 29-aastaselt 13. mail 1855, mille järel võtsid ettevõtte juhtimise üle tema lesk ja õpipoiss Friedrich Belthle.
1850. aastal asus ettevõttesse tööle mehaanikaharidusega Ernst Leitz ning 1851. aastal sai temast ettevõtte partner. Pärast Belthle surma 1869. aastal võttis Leitz ettevõtte täielikult üle ning nimetas selle ümber Ernst Leitz – Optische Werke – Wetzlar.
1851. sajandi viimastel aastakümnetel laiendas Leitz tootmist ning kolis ettevõtte tootmisrajatised Wetzlari Kalsmunti mäe nõlvadele, kus oli võimalik rajada nii tootmishooneid kui ka elamuid töötajatele. 20. sajandi alguseks kasvas optiliste seadmete tootmine märkimisväärselt, mis tõi kaasa mitmekorruseliste tootmishoonete rajamise.
1907. aastast kuni 1950. aastate lõpuni ehitati hoonete kompleks, mida tunti Leica tehasena. Nendes hoonetes tegutses ettevõte kuni 1986. aastani, mil tootmine viidi Solmsi linna.
Esimeste tootmishoonete projekti koostas arhitekt Jean Schmidt 1907. aastal. Algul plaanitud telliskiviehituse asemel rajati hooned betoonkonstruktsioonidega. Esimene neljakorruseline hoone valmis 1907. aastal ning 1911. aastal ehitati Robert Schneideri juhtimisel selle kõrvale teine sarnane tootmishoone.
Edasine tootmise kasv tõi kaasa vajaduse täiendavate hoonete rajamiseks. 1930. aastate alguses täideti hoonestamata ala kahe tootmishoone vahel ning 1936. aastal esitati ĺinnale taotlus uue kaheksakorruselise tootmishoone ehitamiseks. Hoone projekteerimisel lähtuti kaasaegsetest tööstusarhitektuuri näidetest Saksamaal, sealhulgas Opeli, Zeissi ja Siemensile kuulunud Wernerwerki tootmishoonetest.
Linna- ja ringkonnavalitsuse heakskiidu järel ehitati hoone 1938. aastal kahe varasema tootmishoone vahele. Hiljem lisati hoonele üheksas korrus. 1950. aastal rajati 1911. aasta tootmishoone lääneküljele täiendav üheksakorruseline tootmishoone.
Enne Teist maailmasõda
Esimesed 35 mm filmi kasutavad Leica kaamera prototüübid valmistas Oskar Barnack Ernst Leitz Optische Werke tehases Wetzlaris 1913. aastal. Allikate kohaselt oli kaamera algselt mõeldud kas kompaktseks kaameraks maastikufotograafias, eelkõige mägimatkadel, või 35 mm kinofilmi testvõtete tegemiseks. Leica kujunes esimeseks laialdaselt kasutatavaks praktiliseks 35 mm kaameraks, mis kasutas standardset kinofilmiformaati. Erinevalt kinokaameratest, mis liigutasid filmi vertikaalselt ja kasutasid kaadriformaati 18 × 24 mm, liikus film Leica kaamerates horisontaalselt, võimaldades kaadrisuurust 24 × 36 mm.
1923. aastal veenis Barnack ettevõtte juht Ernst Leitz II-t tootma 31 kaamerast koosneva prooviseeria, mida katsetasid nii tehase töötajad kui ka välised fotograafid. Vaatamata vastandlikele hinnangutele otsustas Leitz 1924. aastal alustada seeriatootmist. Leica I (Leitz Camera) esitleti 1925. aasta Leipzigi kevadmessil, kus see pälvis laialdast tähelepanu. Kaameral oli fookustasapinna katik katikuaegadega 1/20 kuni 1/500 sekundit ning Z-asend (saksa Zeit – aeg).
Barnacki kontseptsiooni kohaselt pidi väike kaamera ja väike negatiiv võimaldama kvaliteetsete suurenduste tegemist, mis eeldas kõrgekvaliteediliste objektiivide kasutamist. Esialgsetes prototüüpides kasutati Zeiss Tessari objektiivi, mis aga ei katnud täielikult Leica 24 × 36 mm kaadrit. Hiljem kasutati Leitz Mikro-Summari 1:4,5/42 mm objektiivi, kuid peagi töötati välja Leica jaoks spetsiaalsed objektiivid. Esimene Leica objektiiv oli 50 mm f/3,5, mille optiline skeem põhines 1893. aastal loodud Cooke’i tripletil ja mille kohandas Leitzis Max Berek. Objektiiv koosnes viiest elemendist kolmes grupis ning kandis algselt nime Leitz Anastigmat. Hiljem turustati seda nime all ELMAX, mis tuletati nimedest Ernst Leitz ja Max Berek. 1925. aastal asendati see lihtsama ja kergema ELMAR-objektiiviga, millel oli neli elementi kolmes grupis.
1930. aastal alustati vahetatava objektiiviga Leica I Schraubgewinde tootmist, millel oli 39 mm keermeliides (Leica Thread Mount, LTM). Algvalikus olid 50 mm standard-, 35 mm lainurk- ja 135 mm teleobjektiivid. 1930. aastate keskel toodeti piiratud koguses pehme fookusega Thambar 90 mm f/2,2 objektiivi, millest on saanud haruldane kollektsioneerimisobjekt.
Leica II tuli tootmisse 1932. aastal ning oli varustatud sisseehitatud kaugusmõõturiga, mis oli ühendatud teravustamismehhanismiga. Kaadriotsija ja kaugusmõõtur olid siiski eraldi akendena. Samal aastal standardiseeriti flange-filmitasandi kaugus 28,8 mm buurde, mida rakendati esmakordselt Leica C mudelil ning seejärel Leica Standardil.
Leica III mudel lisas aeglased katikuajad kuni 1 sekundini ning Leica IIIa tõi kaasa 1/1000 sekundi katikuaja. Leica IIIa jäi viimaseks mudeliks, mille arendamise eest vastutas täielikult Oskar Barnack. Algset konstruktsiooni täiustati järk-järgult kuni 1957. aastani.
Varased Leica kaamerad kandsid tähist D.R.P. (Deutsches Reichspatent), mis viitas enne 1945. aastat kehtinud Saksa patendikaitsele.
Ernst Leitz II juhtimisel kujunes ettevõtte tööpoliitika sotsiaalselt progressiivseks. Pärast Adolf Hitleri võimuletulekut 1933. aastal aitas Leitz juudi päritolu töötajatel ja nende perekondadel Saksamaalt lahkuda, suunates neid välismaistesse müügiesindustesse ning aidates neil leida tööd. See tegevus laienes pärast 1938. aasta novembripogromme ning jätkus kuni Saksamaa piiride sulgemiseni 1939. aasta septembris. Hiljem hakati seda tegevust nimetama „Leica vabadusrongiks“, mille ulatus sai avalikuks alles pärast Ernst Leitz II surma.
Pärast Teist maailmasõda
Pärast sõda jätkas Leitz Leica II ja Leica III hilisemate versioonide tootmist 1950. aastatel. 1954. aastal tutvustati Leica M3, uue Leica M-kinnitusega, mis oli bajoneti-laadne läätsede kinnitus. Uus kaamera ühendas rangefinderi ja vaateotsija üheks suureks, eredaks vaateotsijaks, mille keskmes oli topeltpilt. See süsteem tõi kaasa ka parallaksi kompensatsiooni ja uue kummiga kaetud usaldusväärse fookustasapinna katiku. Leica täiustab seda mudelit tänapäevani – uusimad versioonid on MP ja MA, mõlemal on automaatselt ilmuvad raamijooned 28, 35, 50, 75, 90 ja 135 mm läätsedele.
1952. aastal otsustas Günther Leitz asutada Ernst Leitz Canada Ontario provintsis.
Pärast sõda kandsid kaamerad DBP initsiaale, tähistamaks Deutsches Bundespatenti, mitte sõjaeelseid D.R.P. (Deutsches Reichpatent). Paljud kaameratootjad on ehitanud mudeleid Leica kaugusmõõturi disaini alusel, sealhulgas Leotax, Nicca ja varased Canon mudelid Jaapanis, Kardon USA-s, Reid Inglismaal ning FED ja Zorki Nõukogude Liidus.
1970. aastatel tutvustas Walter Mandler optilise inseneeria valdkonnas arvutipõhist disaini.
Vähemalt kuni 1950. aastate keskpaigani pakkus Leitz tehase uuendusi varasematele Leica kaameratele, kohandades neid jooksva mudeli spetsifikatsioonidele. Uuendatud kaamerad säilitasid oma originaalse seerianumbri.
1964. aastast toodeti Leica kaameraid ühe objektiiviga peegelkaamerana (SLR), alustades Leicaflexist, järgnesid Leicaflex SL ja SL2 ning seejärel R-seeria R3–R7, koostöös Minolta Corporationiga. Leica R8 oli täielikult Leica kujundatud ja toodetud, viimane mudel oli Leica R9, mida sai varustada digitaalse tagapaneeliga. Leica tootis hilja automaatse valgustusega kaamerat ja R-seeria mudeleid autofookusega ei toodetud. 2009. aastal lõpetati R-seeria, kuna uued kaameraarendused vähendasid oluliselt Leica müüki.
Visoflexi süsteem oli peegelreflekskast, mis kinnitati Leica kaugusmõõturiga kaamerate objektiivikinnitusele (eraldi versioonid valmistati nii keermeliidesega kui ka M-seeria keredele) ning mis kasutas spetsiaalselt Visoflex-süsteemi jaoks loodud objektiive. Kaamera kaugusmõõdiku asemel toimus teravustamine mattklaasi abil. Särituse tegemisel vabastas mehhanism samaaegselt nii peegli kui ka katiku.
Kaugusmõõturiga kaamerate konstruktsioon seab loomupärased piirangud pikkade fookuskaugustega objektiivide täpsele teravustamisele; peegelreflekskast võimaldas kasutada oluliselt pikema fookuskaugusega objektiive.
Leitz on toonud aja jooksul turule palju uuendusi, sealhulgas asfäärilised objektiivid, mitmekihilise pinnakattega läätsed ja haruldasi muldmetalle sisaldavad objektiivid.
Varaseim Leica SLR-korpus oli PLOOT, mida tutvustati 1935. aastal koos 200 mm f/4,5 Telyt-läätsega. PLOOT ja Visoflex olid Leica ainsad SLR-lahendused kuni 1964. aasta Leicaflexi ilmumiseni. Visoflexi süsteem võimaldas kasutada läätsesid fookus- ja adapterite kaudu nii kaugusmõõturite kui ka SLR-kaamerate jaoks. Visoflexi süsteem lõpetati 1984. aastal.
Leica pakkus ka laia valikut lisatarvikuid. Näiteks sai LTM-läätsesid kasutada M-kaameratel adapteri abil. Samuti sai Visoflexi läätsi kasutada Leicaflex ja R-kaameratel. Teatud LTM- ja M-rangefinder läätsede eemaldatavad optilised grupid võisid Visoflexi süsteemi kaudu töötada nii kaugusmõõturi kui ka SLR-läätsedena. Leica pakkus ka fokuseerimissüsteeme, nagu Focorapid ja Televit, mis asendasid spordi- ja loodusfotograafia teleobjektiivide helicoid-kinnitusi.
Leitzi kujunemine Leicaks
1986. aastal muutis Leitzi ettevõte oma nime Leicaks (LEItz CAmera) Leica kaubamärgi kuulsuse tõttu. Sel ajal kolis Leica oma tehase Wetzlarist (Saksamaa) lähedalasuvasse Solmsi linna (Saksamaa). 1996. aastal eraldus Leica Camera Leica kontsernist ja sai börsiettevõtteks. 1998. aastal jagati Leica kontsern kaheks iseseisvaks üksuseks: Leica Microsystems ja Leica Geosystems.
1. oktoobril 2012 eemaldati Leica Camera AG Frankfurdi börsilt pärast seda, kui Lisa Germany Holding GmbH omandas ülejäänud vähemusaktsiate aktsiad, mille tulemusel läks ettevõte eraomandisse.
26. novembril 2013 teatas Leica Camera AG Šveitsi vaatekaamerate tootja Sinar Photography AG ostmisest Zürichis.
2014. aasta mais lõpetas Leica Camera AG uue tehase ehitamise Leitz Park 1-s Wetzlari uues tööstuspiirkonnas ja kolis tagasi linna, kus ta tegevust alustas.
2019. aasta aprillis ilmus veebis Leica telereklaam "Jaht". Reklaam kujutab fotoajakirjanikke sõjast räsitud ja poliitiliselt ebastabiilses keskkonnas; üks neist kujutab tankikolonni ette asunud noort meest 1989. aasta Tiananmeni väljaku protestide ja veresauna ajal. Sina Weibos meediaplatvormil hakati ergutama Leica brändi boikoteerimist. Leica püüdis end sellest reklaamist distantseerida, väites, et ettevõte ei ole selle tootmist heaks kiitnud.
2022. aasta septembris teatas Leica laserprojektori Cine 1 ilmumisest 2023. aastal. See mudel on Leica naasmine digitaalprojektorite juurde, mida ettevõte tootis Pradoviti kaubamärgi all.
Kaamerad
Esimesed Leica kaamera prototüübid töötati välja ettevõttes Ernst Leitz GmbH 20. sajandi alguses, kuid seeriatootmine ja turustamine algasid alles 1920. aastate keskel. Leica kaamerad erinesid varasematest lahendustest selle poolest, et 35 mm kinofilmi liigutati horisontaalselt, mis võimaldas kasutada kaadriformaati 24 × 36 mm. Kaamerad olid kompaktse ehitusega ning sageli varustatud kokkupandavate objektiividega, mistõttu sobisid kaasas kandmiseks.
1932. aastal toodi turule Leica II, mis oli varustatud sisseehitatud kaugusmõõturiga. Samal aastal jõudsid müügile ka vahetatavate objektiividega mudelid, millel oli nii kaadriotsija kui ka kaugusmõõtur. 1933. aastal esitletud Leica III lisas aeglased katikuajad ning kiireima säriaja 1/1000 sekundit. Leica III seeria erinevad versioonid (a, b, c, d, f ja g) kujunesid ettevõtte peamisteks müügimudeliteks kuni 1950. aastate lõpuni. Mudelite Leica I ja Leica II täiendatud versioone pakuti samuti, kuid need ei saavutanud sama suurt turuedu.
Enne Teist maailmasõda peeti Leica ja Zeiss Ikoni Contaxi kaameraid juhtivateks 35 mm kaamerasüsteemideks. Pärast sõda pidid Euroopa tootjad konkureerima Nõukogude Liidus ja Jaapanis toodetud koopiate ja edasiarendustega. 1950. aastatel mõjutas Jaapani kaameratööstuse kiire areng ja konkurentsivõimeline hinnapoliitika oluliselt Euroopa tootjaid. Leica kaamerad positsioneerusid seejärel kõrgema hinnaklassi toodetena, mida kasutasid eeskätt profi- ja pühendunud harrastusfotograafid.
Peegelkaamerate (SLR) laialdasem kasutuselevõtt vähendas kaugusmõõturiga kaamerate turuosa, kuid Leica jätkas nende tootmist kindlale kasutajaskonnale. Ettevõte on säilitanud oma kaubamärgi tuntuse ka 21. sajandil.
Algne tootmisettevõte Ernst Leitz GmbH on jagunenud kolmeks iseseisvaks ettevõtteks: Leica Camera AG, Leica Geosystems AG ja Leica Microsystems GmbH. Need toodavad vastavalt kaameraid, geodeetilisi mõõteseadmeid ja mikroskoope. Leica Microsystems GmbH omab Leica kaubamärki ning litsentseerib selle kasutamise teistele Leica nime kandvatele ettevõtetele.
Koostöö
2018. aasta Photokina messil Kölnis teatas Leica, et Sigma ja Panasonic on saanud L-kinnitusega platvormi litsentsi. Need kolm ettevõtet moodustavad strateegilise ja tehnilise liidu, kuid jäävad iseseisvaks.
Leica kaubamärgiga objektiive, näiteks mõningaid Nocticroni, Elmariti ja Summiluxi objektiive, on alates 1995. aastast kasutatud paljudes Panasonicu (Matsushita) digikaamerates (Lumix) ja videosalvestites. Panasonicu/Leica mudelid olid esimesed, mille digikaameratesse lisati optiline pildistabilisaator. Micro Four Thirds kinnituse jaoks on toodetud mitmeid Panasonicu/Leica objektiive, sealhulgas 12 mm f/1.4 Summilux, 15 mm f/1.7 Summilux ja 25 mm f/1.4 Summilux fiksobjektiive, ning suumobjektiive, sealhulgas 12–60 mm f/2.8–4 ja 100–400 mm f/4–6.3.
Leica ja Minolta sõlmisid tehnilise koostöö lepingu 1972. aasta juunis.
- Minolta XE šassii vormis aluse Leica R3 peegelkaamerale – koostöös Copaliga arendati välja elektrooniline katikumoodul Coral-Leitz Square, millel oli täiustatud hammasülekanne ja automaatne katiku vabastus.
- Minolta XD kere ja mikroelektroonika said Leica R4 peegelkaamera aluseks.
- Eelpoolmainitud kaameratele valmistati mitu objektiivi, sealhulgas MC/MD 24mm F2.8 (Leica Elmarit-R, klaas Minoltalt, kuid korpus Saksamaal); (1983) MD Zoom 35–70 F3.5 (Vario-Elmar-R); (1978) Minolta MD 75–200 F4.5.
- Leica „Leitz-Minolta” CL ja CLE (kompaktne Leica Electronic)
Minolta disainis ja tootis ülaltoodud kaameratele järgmised objektiivid:
- M-Rokkor 40mm F2 (Summicron-C – Saksamaal valmistatud);
- M-Rokkor 90mm F4 'Valmistanud Leitz Saksamaal' (Elmar-C – Valmistatud Saksamaal ja hiljem Jaapanis Minolta poolt). Selle objektiivi disainis täielikult Minolta, mis on tähelepanuväärne ühe vähese Jaapani objektiivi kohta, mida Saksamaal toodeti. Objektiivielemendid tootis Minolta Jaapanis.
- M-Rokkor 28mm F2.8. See objektiiv ei ole sama mis ükski Leica M 28mm F2.8 objektiiv, olles 7-elemendiline, 5-grupiline, samas kui tolleaegsed Leica objektiivid olid 8e/6g (Elmarit II '72–'79 ja Elmarit-M III '79–'93). M-Rokkorit müüdi umbes poole hinnaga – aga moodsa fotograafia testid näitasid, et selle jõudlus oli sama hea kui Leica ekvivalendil. Seda toetavad nii kasutajakogemused kui ka kaasaegsed testid.
2020. aastal sõlmis Leica strateegilise partnerluse Insta360-ga, et aidata toota ONE R 1-tollist väljaannet. Sellest ajast alates on ajakiri TIME tunnustanud ONE R-i kui ühte parimat 2020. aasta leiutist.
Alates 2016. aastast on Leica loonud partnerluse Hiina telekommunikatsiooniettevõttega Huawei ning Leica kaamerad hakatakse ühiselt projekteerima Huawei nutitelefonidesse, sealhulgas P-seeriasse ja Mate-seeriasse. Esimene nutitelefon, mis Leica kaameraga ühiselt projekteeriti, oli Huawei P9. Partnerlus lõppes Huawei P50 seeriaga 2021. aastal.
2021. aastal sõlmis Leica tehnoloogiapartnerluse Sharp Corporationiga ning Leica kaamerad hakatakse ühiselt projekteerima Sharpi nutitelefonidesse ainult Jaapani turule. Esimene nutitelefon, mis Leica kaameraga ühiselt projekteeriti, oli 1-tollise sensoriga kaameraga AQUOS R6. Seejärel tutvustas Leica koos SoftBankiga nutitelefoni Leitz Phone 1, millel on samad tehnilised andmed kui AQUOS R6-l, kuid erinev disain.
2022. aastal sõlmis Leica strateegilise partnerluse Xiaomiga, et ühiselt arendada Leica kaameraid Xiaomi lipulaev-nutitelefonides kasutamiseks, jätkates Huawei ja Leica partnerlust. Selle uue partnerluse esimesed lipulaevnutitelefonid olid Xiaomi 12S Ultra ja Xiaomi MIX Fold 2, mis toodi turule vastavalt 2022. aasta juulis ja augustis.
2014. aastal, Leica kaamera 100. aastapäeva tähistamiseks, tegid nad koostööd Šveitsi kellatootja Valbrayga, et töötada välja piiratud tiraažiga kronograafiga käekell Valbra, mille sihverplaat on Leica objektiivi avast inspireeritud.
