 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Lillepaviljon on hoone (paviljon), mis asub Tallinnas aadressil Pirita tee 26 ja 28.
1960. aastal valminud Lillepaviljon on Valve Pormeistri esimene suurem projekt, mis pälvis tähelepanu oma unikaalse lahendusega. Hoone kujunes näitusepaviljonina populaarseks külastuspaigaks, kus sai vaadata erinevaid taimi. Tänapäeval haldab hoonet OÜ AT Ruumid. Seal korraldatakse peamiselt pidulikke sündmusi.
Lillepaviljon valmis osana suurest Tallinna laululava projektist, mis kavandati Eesti NSV 20. aastapäevaks. 1957. aastal vastu võetud EKP Keskkomitee otsus ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nägid ette Pirita teel asuva rahvamajanduse ja kultuurisaavutuste näituse- ja lauluväljaku ulatusliku väljaehitamise ning territooriumi laiendamise. Lauluväljak, Pirita Näidissovhoosi näidisaed ja Lillepaviljon kuulusid ühte kompleksi. Territooriumi üldplaneeringu ja hoonestusprojekti koostasid Alar Kotli, Hugo Sepp ja Henno Sepmann Eesti Projektist. Tollal Eesti Põllumajandusprojektis töötanud Pormeister pidi tegema haljastusprojekti.
Algul oli Lillepaviljonile kavandatud nimi Noorte Naturalistide Paviljon. Tellimuse saamiseks tegi Pormeister koos Sepmanniga kaheksa projektivarianti ning esitas need Eesti NSV põllumajandusministrile Edgar Tõnuristile. Tõnurist valis Pormeistri viimase projektikava, sest see arvestas loodusega kõige rohkem. Hiljem kujunes temast üks tähtsaim Pormeistri projektide toetaja.
Maastikukujundajana tuli Pormeistril kavandada Lasnamäe paeastangu ala, kus maapinna kõrgused erinesid mitme meetri võrra. Arhitekti enda sõnul oli Pirita tee nõlvakul tollal metsik lepavõsa. Pormeister kavandas esialgu näidisaia maa-ala ja haljastuse, kuid sai võimaluse projekteerida ka näitusesaali ehk Lillepaviljoni.
Ühepoolse kaldkatuse ja lõunasse avatud tellisseintega paviljon ehitati panga vaheastmele ning paigutati otse kasvavate puude vahele. Varem raiuti ehitusplatsid tavaliselt puudest lagedaks ja pärast hoone valmimist istutati uued puud, kuid maja rajamine vanade puude keskele oli tollal uudne lahendus. Nii säilitas hoone loodusega ühtse ja loomuliku ilme.
Paviljoni sissepääsutiib on kujundatud diagonaalselt ja see meenutab astmeliselt laskuvat kärestikku. Pormeister kujundas järsu reljeefiga krundile muruväljakud ning rõhutas kõrguste vahet trepistike ja terrassidega. Trepistiku merepoolne põhjasein on aknapiludega suletud, erikujulised pisiaknad on asümmeetriliselt tellisseinale paigutatud. Sissepääsutiiva lõunapoolne sein on seevastu täielikult klaasist.
Klaasiga on kaetud ka näitusesaali kagusein. Merepoolses loodeseinas on aknad jaotatud viieks osaks. Niivõrd ulatuslik klaasi kasutamine oli stalinismijärgses arhitektuuris haruldane. Kõrged vitriinaknad muudavad 600 ruutmeetri suuruse saali ühtaegu avaraks ja hubaseks, hoolimata hoone väikesest mahust.
Paviljoni teise otsa rajati 1966. aastal kohvik Tuljak, mis järgis teistsugust esteetilist põhimõtet. See vastandus paviljoni ilmele suletuse ja täisnurkse lahendusega.
Lillepaviljoni restaureerimine algas 2021. aasta sügisel ja seda juhtis 1Partner Ehitus. Töö peamine eesmärk oli kohandada hoone tänapäevastele vajadustele, säilitades samal ajal selle algne kontseptsioon ürituste korraldamise paigana.
Ehitustööde käigus pöörati suurt tähelepanu sellele, et arhitektuuriliselt silmapaistva ja omas ajas üllatavalt põhjamaise stiiliga hoone välimus jääks samaks. Hoone mahtu suurendati maa-aluse korruse laiendamisega, sinna rajati ligi kolme meetri kõrguste lagedega fuajee. Samuti lisati peidetult tänapäevased tehnosüsteemid.
Erilist tähelepanu pöörati algupäraste materjalide säilitamisele ning sise- ja välisruumi terviklikkuse taastamisele. Näiteks puhastati punased tellisseinad nõukogudeaegsetest värvikihtidest. Saali laes taastati originaalvalgustite korpused ning kasutati võimalikult originaalilähedast värvilahendust. Restaureerimistööd lõppesid 2022. aasta detsembris. Uuestisünni lugu on sõnas ja pildis kokku võetud 1Partner Ehituse koostatud e-väljaandes.
Ehitustööde tellija oli OÜ Tannenrode. Hoone restaureerimisprojekti koostas Apex Arhitektuuribüroo ning sisekujunduse kavandas Meelis Pressi Arhitektuuribüroo.
Lillepaviljoni on peetud üheks kõige esinduslikumaks näiteks sõjajärgse Põhjamaade arhitektuuri mõjust Eestis. Selle suuna tunnused olid madalakaldelised katused ja looduslike materjalide kasutus. Ebasümmeetriliste ehitiste puhul välditi nii sõjaeelse valge modernismi tehnitsistlikku ilmet kui ka esindusarhitektuuri klassikaliste motiivide pidulikku rangust. Sõjajärgses ühiskonnas hinnati sellise lähenemise juures eelkõige mitteformaalsust ja intiimsust. Lisaks puidule ja teistele orgaanilistele materjalidele peeti oluliseks hoone loomulikku sulandumist maastikku.
Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm on seostanud Pormeistri loodud diagonaalselt astmeliselt laskuvat tiiba Erik Bryggmanni sõjajärgse eramuga Villa Nuuttila (1947–1949), mis asus Soomes Kuusisto saarel. Ka seal järgib magamistubade tiib madalate viilkatuste all sarnast astmelist lahendust.
Lillepaviljoni uudne ja maastikku sulanduv arhitektuur avaldas mõju ka hilisematele hoonetele. Selle eeskujul projekteeris Tiit Hansen näiteks lillekaupluse Kannike hoone, mis valmis 1967. aastal Tallinnas Gonsiori tänaval (toonase nimega Lomonossovi tänav).
Lõunaseina ääristava klaasi sise- ja välisküljele istutati eri liiki taimi, mis lõid erilise efekti. Nii võis näha olukorda, kus siseruumides õitsesid juba lilled, samal ajal kui akna taga tärkasid taimed alles lume alt. Korraga võis näha muru ja taimi erinevas arengustaadiumis. Kiviktaimla eemaldati 1990. aastatel, kui hoone kohandati, et seda aasta ringi kasutada. Interjöörist avanesid vaated merele ja skulptuuridega iluaeda, mis asus maja taga.
Nõukogude aja argipäeva taustal mõjusid Lillepaviljoni näitused enneolematult värvikalt. Iga aasta märtsis ja aprillis korraldati seal sibullillede ning teiste kevadlillede näitus. Neile järgnesid toalillede, rooside ja haljastuse väljapanek, aiandus- ja mesindusnäitus ning septembrist oktoobrini aiasaaduste sügisnäitus. Aias toimusid ka skulptuurinäitused.
Eriti populaarsed olid kevadlillede näitused, mida külastas mõnel päeval kuni 5000 inimest ning kahe nädala jooksul kokku kuni 30 000 külastajat. Pormeister kujundas aastate jooksul üle 30 aiandus- ja lillenäituse nii Tallinnas kui ka Moskvas.
Lillapaviljoni ümbritsenud näidisaias sai tutvuda haljastusmotiivide ja dekoratiivse taimmaterjaliga. Külastajatele näidati uusi taimeliike ja lillesorte. Lillesibulaid imporditi peamiselt Hollandist, vähem Bulgaariast ja Saksa DV-st. Lilli toodi Hollandist ja Soomest.