Literaat

Literaat (ladina keeles litteratus, kirjaoskaja, haritud, õpetatud, kirjanduse ja teadusega tegelev, sõnast littera kirjatäht) on loova kirjatööga tegelev inimene.

Ajalooliselt olid literaadid ülikooli tasemel kõrghariduse omandanud inimesed, haritlased ja õpetlased. Literaatideks loeti kirikuõpetajad, teoloogid, kodanlastest juristid, arstid, proviisorid, kõrgemate koolide õpetajad, aga ka teiste elukutsete esindajad, mis 19. sajandil eeldasid akadeemilist haridust, nagu apteekrid, metsaülemad, arhitektid ja diplomeeritud insenerid.

Literaadis ei olnud eraldi seisus, pigem linnaelanike hulka kuulunud sotsiaalne klass.

Literaadid olid Balti kubermangude ühiskonna haritlasseisus, literaadisuguvõsade nimed olid üldtuntud ja nende liikmed literaatidena aktsepteeritud. Balti kubermangudes olid haritlased ehk literaadid, aadlikud ning pärilikud ja isiklikud aukodanikud pearahamaksuvabad ning neile ei kehtinud nekrutikohustus, kui 1783. aastal vabastas Senati ukaas literaadid Balti kubermangudele laiendatud pearahamaksu kohustusest. Neile oli välistatud kehaline karistamine.

Baltisaksa literaadid asutasid Tallinnas 1825. aastal Eestimaa Üldise Avaliku Raamatukogu.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Literaat, EKI ühendsõnastik 2025
  2. ↑ Birgit Nurme, Oklaadiraamatud linnaajaloo allikana Tartu linna näitel perioodil 1836–1863, TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND AJALOO JA ARHEOLOOGIA INSTITUUT ARHIIVINDUSE OSAKOND, TARTU 2014, lk 52
  3. ↑ Toomas Hiio, 19. sajandi Tartu ülikool kui seisuste sepikoda: kõrghariduse ja ülikoolide asendist Vene seisuste ja riigiteenistuse korralduses. Tartu Ülikooli Ajaloo Küsimusi, Vol. 48 (2020): 100 aastaga pärisorjusest emakeelse ülikoolini, lk 37

Kirjandus

Välislingid