Definitsioonid
Lo-fi (enne 1990. aastaid low-fi) termin kujunes välja 1970. ja 2000. aastate vahel. Enne 1990. aastaid ei tunnustanud kriitikud üldiselt lo-fi-muusikat selle ebatäiuslikkuse tõttu, kuid see muutus, kui hakati romantiseerima kodus salvestatud DIY-muusikat.
Lo-fi-muusika on esteetiline muusika žanr, mis kasutab halvema kvaliteediga heli, et matkida vanaaegset muusikat. Muusikas on kuulda helidefekte, kuna varem salvestasid lo-fi-artistid rahaliste piirangute tõttu vanade või kehvemate salvestusseadmetega. See annab muusikale aga ka iseloomuliku autentsuse, sest sarnaneb halvema kvaliteediga demode või illegaalselt müüdud, alla laaditud või välitingimustes salvestatud muusikaga. Tänapäeval üritatakse teadlikult saavutada vanaaegset õhkkonda ning selle tulemuseks on lo-fi iseloomulik melanhoolne kõla.
Omadused
Lo-fi-muusika põhimõte on kõlada vanamoodsalt ning tihti ka kurvameelselt. See võib tekitada kuulajates melanhoolseid tundeid ning sealt tulevad ka kurvemad pealkirjad, nagu "Lonely" ("Üksik"), "I miss you" ("Igatsen sind"), "I'm sorry" ("Anna andeks").
Lo-fi ühendab džässi, house'i ja hiphopmuusikat ning loob rahuliku ja lihtsasti nauditava õhkkonna, mida saab kuulata õppides, puhates või uinudes.
Ajalugu
Lo-fi sündis 20. sajandi teises pooles, kui harrastusmuusikud hakkasid muusikategemist katsetama. Sel ajal polnud kvaliteetne tehnika kõigile kättesaadav, seega kõlasid paljud teosed väga rabedalt ning olid võrreldes tänapäeva võimalustega mitte kuigi hea helikvaliteediga. Artistid ei salvestanud muusikat mitte stuudios, vaid kodus. Näiteks on Johnny Ace'i laulu "My Song" ("Minu laul") kaasautor David Mattis nimetanud seda 15 minuti tööks. See on kirjutatud ja salvestatud raadiojaamas ning seda kuulates on aru saada, et tööga oli kiirustatud ja seetõttu on ka salvestuse kvaliteet halb. Sellest hoolimata jõudis "My Song" 1952. aastal Billboardi R&B edetabeli tippu.
Aja möödudes paranes tehnika ja selle kättesaadavus, kuid just lo-fi-muusikas säilis home-made ehk kodukootud stiil. Kunstlikult üritatakse saavutada töötlemata ja justkui kohapeal improviseeritud muusika kõla. Lo-fi tekitab inimestes nostalgiat, mis tuleneb muusika teadlikust halvast kvaliteedist, milletõttu see inimestele meeldibki. Lo-fi on veel rohkem populaarsust kogunud 21. sajandil, kus muusika on high-tech ehk hea kvaliteediga, kuid lo-fi omapära säilitab siiski vanamoelise ehk vintage meeleolu.
Lo-fi hiphop arenes enamjaolt muusikastiilist boom bap, mille algatajaks ja tuntud esindajaks oli artist KRS-One. Termin boom bap tuleneb trummihelidest, löök ehk kick, boom ja snare, bap.
Tänapäev
Tänapäevaste tuntumate lo-fi-hiphopparite seas on näiteks Substantial, Nujabes, Jinsang, Tomppabeats, Wun Two, [bsd.u], potsu, ja Idealism. Paljud lo-fi hiphopmuusika produtseerijad leiavad inspiratsiooni Jaapanist, aga lo-fi hiphopräpparid on võrsunud underground-hiphopist USA-st. Mõned Eesti lo-fi-artistid on näiteks Luvwn, Jäck, Finetooth, Jaakko Eino Kalevi, Madis Nestor, Maria Minerva ja Dima Disk.
Lo-fi on kuulsust kogunud maailma kõige suuremal muusika otseülekande (livestream) platvormil YouTube'is, mille otseülekande funktsioon ja videoalgoritmid on võimaldanud lo-fi levikut. Samuti on lo-fi hoogsalt levinud ka Spotify esitusloenditesse.
