Looduskaitse on mitmetähenduslik termin, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju (antropogeensed tegurid) negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist.
Uuemates eestikeelsetes allikates ei püüta eristada termineid "loodushoid" ja "looduskaitse'", vanemad allikad (nt "Ökoloogialeksikon") püüavad aga vahet teha.
Umbes 1980. aastateni loeti looduskaitset laiemaks kui keskkonnakaitset, nüüdisajal on see vastupidi.
Looduskaitsepiiride hägustumise ja mitmepalgelisuse tõttu on sageli eraldi määratletud nõndanimetatud klassikaline looduskaitse, mis keskendus üldjuhul regionaalsete loodusobjektide kaitsele (nt loodusharuldused, liigid ja maastikud) kaitsealade abil (looduskaitsealad, maastikukaitsealad jms).
Ex situ ja in situ looduskaitse
Mõnikord räägitakse ex situ ja in situ looduskaitsest. Ex situ looduskaitse on elurikkuse komponentide kaitse väljaspool nende looduslikku esinemiskohta. In situ aga elurikkuse komponentide kaitse nende looduslikes esinemiskohtades.
Keskkonnaeetika looduskaitse kontekstis
Et looduskaitsel on mitmeid alusprintsiipe, võib seda pidada mõneti dogmaatiliseks, ent need loovad põhimõttelise aluse loodusväärtuste hoidmise maailmavaatele. Neid printsiipe ei saa tõestada ega kummutada, ka ei nõuta kelleltki nende printsiipide vastuvaidlematut omaksvõttu.
1985. aastal postuleeris Michael Soulé (1985) järgmised looduskaitse eetilised alused:
Elurikkus ehk biodiversiteet tuleb säilitada ning populatsioonide ja liikide enneaegset väljasuremist vältida.
Ökoloogiline terviklikkus ja ökosüsteemide keerukus peavad säilima.
