Luksemburgi dünastia

Luksemburgi dünastia rajamine

Luksemburgide sünni- ja hiilgeajaks peetakse keskaega.

Aastal 963 lasi krahv Siegfried I ehitada endale tänapäeva Luxembourgi linna Lucilinburhuci (Lützelburg) lossi, mis andis oma nime Luksemburgi pealinnale ning hiljem ka riigile. Siegfried pärines kõrgest soost Wigerichede perekonnast Maasi-Moseli piirkonnast, ent tal puudus otseselt Luksemburgi krahvi tiitel. Selle tiitli sätestas hiljem, 1083. aastal Münsteri benediktiinide kloostris sõlmitud dokumendiga tema lapselaps Konrad I. Konrad I poeg Heinrich III (1070–1096) oli esimene krahv, kes muutis Luksemburgi lossi enda alaliseks elukohaks, mistõttu loetakse teda Luksemburgi esimeseks dokumenteeritud krahviks.

Esimene Luksemburgi krahvide perekond lõppes Konrad II surmaga 1136. aastal. Selleks ajaks oli alates Siegfriedist pärinenud samast perekonnast kaheksa krahvi.

• Siegfried I, 963–998
• Heinrich I., 998–1026, Siegfriedi poeg
• Heinrich II, 1026–1047, Friedrichi poeg
• Giselbert, 1047–1059, Salmi krahv, Heinrich II poeg
• Konrad I, 1059–1086, Giselberti poeg, nimetab ennast esimeseks Luksemburgi krahviks
• Heinrich III, 1086–1096, Konrad I poeg (ei abiellu ja sureb lastetuna)
• Wilhelm I, 1096–1131, Heinrich III vend (abiellus 1105. aastal Mathilde von Northeimiga)
• Konrad II, 1130–1136, Wilhelm I poeg (järeltulijad puuduvad)

Luksemburgi-Namuri dünastia

Kuna Wilhelm I ainsal pojal Konrad II-l ja Wilhelm I vennal Heinrich III lapsi ei olnud, läks Luksemburg Friedrich Barbarossa korraldusel üle Heinrich IV-le (Heinrich Pime). Heinrich IV ema Ermesinde oli Konrad I tütar ning Heinrich III ja Wilhelm I õde, aga ka Konrad II tädi. Ermesinde esimene abikaasa oli Albert II von Dagsburg, teine abikaasa aga Heinrich IV isa Gottfried von Namur (1068–1139).

Konrad II õde Luitgard (1120–1170) abiellus Grandpré krahvi Heinrich II-ga (1125–1211) ja Ermesinde poja Hugo von Dagsburgiga esimesest abielust.

Heinrich IV (1136–1196) oli Namuri ja Luksemburgi krahv. Ta abiellus 1157. aastal Laurette d'Alsace'iga, abielu lahutati 1163. aastal; 1171. aastal abiellus ta Agnes von Gelderniga.

Luksemburgi-Limburgi dünastia

Heinrich IV ja Agnes von Gelderni ainus tütar Ermesinde abiellus krahv Theobald I von Bariga (1196–1214), kes pidas Otto von Burgundiga läbirääkimisi, et see Luksemburgi krahvkonnast loobuks. Läbirääkimiste tulemusel sai Ermesinde I-st Luksemburgi krahvinna. Theobald suri 13. veebruaril 1214 ja 27-aastane Ermesinde abiellus mais 1214 Limburgi hertsogi Walram IV-ga (* ~1175, † 1226). Walram IV surma järel 1226. aastal valitses Ermesinde 1247. aastani, kui krahviks sai Ermesinde ja Walram IV poeg Heinrich V. Sellest sai alguse Luksemburgi-Limburgi dünastia. Heinrich V järeltulija Heinrich VII ajal tõusid Luksemburgi krahvid esimest korda Euroopa kõrgematele võimupositsioonidele.

• Walram IV, 1214–1226, Limburgi hertsog
• Heinrich V (Heinrich Blond), 1247–1281, Walram IV ja Ermesinde I poeg
• Heinrich VI, 1281–1288, Heinrich V poeg
• Heinrich VII, 1288–1313, Heinrich VI poeg, alates 1308. aastast Saksa-Rooma riigi kuningas, alates 1312. aastast keiser
• Johann I (Pime), ka Böömimaa Johann I ja Jan Pime, 1313–1346, Heinrch VII poeg, alates 1310. aastast Böömimaa kuningas
• Karl IV (Luksemburgis Karl I), 1346–1378, Johanni poeg; roomlaste kuningas (1346–1347), Saksa-Rooma riigi keiser 1355, pantis 1349. aastal oma esivanemate maa Trieri kuurvürstkonnale, 1353. aastal andis selle oma vennale Wenzelile ja nimetas Luksemburgi 1354. aastal hertsogkonnaks.

Heinrich VII nimetati Luksemburgi krahviks 1288. aastal, kui tema isa Heinrich VI sai Worringeni lahingus surma. 1308. aastal valisid kuurvürstid Heinrich VII roomlaste kuningaks (Rex Romanorum). Ta organiseeris abielu oma poja Johann I ja Böömimaa Elisabethi vahel, mille tulemusel sai Johann Böömimaa kuningaks ja Luksemburgist omakorda Böömimaa osa. Johann I on tuntud ajaloos kui õilis rüütel, kes hukkus 1346. aastal Crécy lahingus, teenides Prantsuse kuningat. 1312. aastal kroonis paavsti legaat Heinrich VII Rooma keisriks.

Pärast Heinrich VII valitsusaega päris Luksemburgi trooni veel kolm Luksemburgi dünastia liiget, neist kaks krooniti ka keisriks: Karl IV (1346–1378), Wenzel (1376–1400) ja Sigismund (1410–1437) 1354. aastal nimetas Karl IV Luksemburgi krahvkonna ümber hertsogkonnaks. Luksemburgide dünastia ekspansiooni tippaeg oli 1364. aastal, mil omastati Chiny krahvkond. Luksemburgid ei olnud kunagi varem omanud nii suuri maavaldusi.

Iga valitseja vahetamise järel pöörasid Luksemburgid üha vähem tähelepanu maavaldustele. Maad loovutati tihti hüpoteegina laenude eest.

Luksemburgide valitsejasuguvõsa suri välja 1437. aastal keiser Sigismundi surmaga, kes oli sel ajal Luksemburgi suurhertsog. Tema tütar Elisabeth oli viimane Luksemburgidest hertsoginna, kes müüs Luksemburgi hertsogkonna 1441. aastal Burgundia hertsogkonnale. Kui Philippe Hea oli ostuhinna tasunud, läks Luksemburg 1444. aastal Burgundia Madalmaade koosseisu. Burgundia režiim tugevdas Prantsusmaa mõju Luksemburgis, mistõttu jäi ka prantsuse keel ametlikuks asjaajamiskeeleks, mida kasutasid ka hilisemad dünastiad.