Lupiin ehk hundiuba (Lupinus) on rohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast.
Looduslikult on lupiinid levinud peamiselt Ameerikas, kokku on neid umbes 200 liiki, millest kümmekond kasvab Vahemere maades. Introdutseerituna väljapoole oma looduslikku areaali muutuvad paljud lupiiniliigid invasiivseks – nii on juhtunud nutka lupiinigaIslandil ja hulgalehise lupiiniga Eestis.
Kirjeldus
Hulgalehine lupiin (Lupinus polyphyllus)
Olenevalt liigist sordist kasvavad lupiinid 0,8–1,2 meetri kõrguseks. Nad moodustavad püstiste vartega tihedaid puhmaid. Lehed on neil suured, sõrmjagused, lehekesed munajad kuni lantsetjad, 5–15 lehekest. Lehtede abilehed leherootsuga on sageli kokku kasvanud, värvuselt tume- kuni sinakasrohelised. Lupiini õied on pikkades küünlataolistes õisikutes, mille värvispekter ulatub valgest, roosast, punasest ja kollasest siniste toonideni. Õitsemisaeg on neil mai–juuli ning järelõitsemine on septembris. Seemned ja kaunad võivad olla mürgised nii inimestele kui ka loomadele.
Lupiini viljadeks on kaunad, mis on lamedad, karvased ja läikivad. Looduses on nad esindatud vormirikkalt, kergesti metsistuvad ja võivad muutuda umbrohuks.
Enamik lupiinidest on peeneseemnelised. Vahemere maadest pärinevad liigid on suuremate seemnetega ja peamiselt üheaastased, näiteks valge lupiin (Lupinus albus).
Lupiiniseemneid on inimkond toiduks tarbinud juba aastatuhandeid, sest hundioad kuuluvad liblikõieliste hulka ja nende seemned sisaldavad ohtralt valke. Lupiiniseemneid tuli enne söömist töödelda. Esmalt oli vaja seemned taimedelt kokku koguda, mis nõudis vaeva, sest looduslikult kasvavate lupiinide seemned on väikesed ja kaunades on neid vähe.
Kogutud seemneid ei saa kohe süüa. Lupiinid sisaldavad alkaloide (lupiniin, lupidiin jne), mis kogunevad taime eri osadesse, sealhulgas seemnetesse. Alkaloidid põhjustavad ohtlikke mürgistusi, mis kahjustavad närvisüsteemi ja maksa. On täheldatud, et inimesed, kellel on allergia pähklite vastu, on suurel määral allergilised ka lupiinide vastu. Lupiin on suure valgusisaldusega taim. 1 tass (166 g) keedetud lupiiniseemneid sisaldab 26 g valku, 198 kcal, 5 g rasva, 16 g süsivesikuid. Samuti sisaldab taim suurel määral rauda, magneesiumi ja fosforit. Lupiiniseemned on toiduna gluteenivabad.
Praegu on maailmas suurim söödavate lupiiniseemnete tootja Austraalia, järgnevad Lõuna-Ameerika ja Euroopa maad. Kindlasti peab rõhutama, et aias ilutaimena kasvavatelt lupiinidelt ei tohi koguda seemneid toidu tarbeks. Neid süües võib alkaloidide tõttu saada raske mürgistuse.
Põllumajanduses
Juuremügarais asuvate mügarbakterite tõttu, mis seovad palju õhulämmastikku, kasvatatakse mitmeid lupiiniliike haljasväetise ja sööda saamiseks põllumajanduses. Söödataimena kasutamise peamiseks põhjuseks on lupiinide suur toorvalgu sisaldus (40–50%). Kultuurtaimena kasvatatavad lupiinid on sinine (L. angustifolius), valge (L. albus) ja kollane (L. luteus).
Taime paljundatakse nii seemnetega kui ka vegetatiivselt. Seemnetega paljundamine ei taga taime värvuse püsima jäämist. Värvuse säilitamiseks tuleb lupiini paljundada vegetatiivselt.
Aianduses
Lupiinid on aedades populaarsed dekoratiivtaimed. Madalaid sorte kasvatatakse nõutaimena, õisikud sobivad ka lõikelillena, kuigi ei säili kaua. Samuti on nad kasulikud, suurendades näiteks köögiviljadele vajaminevat lämmastikku mullas.
Lupiini aastaseid sorte tuleks külvata pärast viimast külma; mitmeaastaseid sorte võib külvata ka sügisel või kevadel, vahetult enne viimast külma. Lupiini seemned tuleb istutada umbes 3 mm sügavusele. Sobivad nii päiksepaistelisele alale kui ka osaliselt varjutatud aiaosale, kus on hea drenaaž. Eelistavad niisket pinnast, mis on kergelt happeline (pH 5,5–7).
Lupiine on kasulik toatingimustes ette kasvatada. Sellega tuleks alustada 8 nädalat enne välja istutamist. Seemnete idanemine võib kesta 2–8 nädalat. Esimeseks etapiks võiks olla seemnete puhastamine ja leotamine ühe päeva jooksul soojas vees. Seejärel inkubeeritakse nad umbes 12–18 °C juures. Aias tuleks lupiinid istutada vahemaaga 30 cm (üheaastased taimed) või 30–90 cm (suur mitmeaastane lupiin). Väetamisega ei tasu liialdada, sest õite asemel hakkab siis kasvama üleliigne lehemass.
Lupiinid vajavad neutraalset või nõrgalt happelist pinnast, kuigi saavad hakkama ka väga happelisel mullal. Nad ei kannata liigniisket pinnast, sest on vastuvõtlikud juuremädanikule. Seemnete minimaalne idanemistemperatuur on 2–4 kraadi. Tõusmed taluvad kuni viiekraadist öökülma. Seemne idanemisel ja kasvu alguses on taimed niiskusenõudlikud.
