Lutikalised (Heteroptera) on suurim vaegmoondega (Hemimetabola) putukate alamselts, mille esindajaid leidub peaaegu kogu maailmas, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467.
Lutikalised on väikesed kuni suured (1 mm – 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav.
Lutikalised elavad mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega.
Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad. Toituvad veetaimedel. Selgsõudurlased ujuvad kõhupool ülespoole, sellepärast on nad seljapoolt heledamad kui kõhupoolt. Üks tavalisemaid liike on selgsõudur.
Vesijooksiklased on vee pindkilel kohatavad röövtoidulised lutikad.
Inimkaasleja on voodilutikas (Cimex lectularius) ja vanades majades elav kuni 19 millimeetri pikkune, omapäraselt tolmukorraga kaetud tolmulutikas.
Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, nende fossiilseid jäänuseid on leitud juba ülem-Permist, kus toimus arvatavasti evolutsiooniline lahknemine tirdilistest (Auchenorrynca). Mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivaliste ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu.
Taksonoomia
Lutikalised on väga suure liikide arvu ning suure rühmasisese muutlikkusega putukaselts ja nende süstematiseerimises on erinevaid variante, mida ka sageli muudetakse. Levinud on süsteem, kus selts jagatakse kaheksasse infraseltsi.
Umbes 260 liiki on levinud troopikas ja subtroopikas. Kuna lennuvõimelised vormid kogunevad hämariku saabudes tihti suurtesse kihavatesse parvedesse kutsutakse neid mõnel pool ka sääsklutikateks.
Sugukond vesivaksurlasedHydrometridae. Troopika pika ja peene väljavenitatud pulgakujulise kehaga lutikad. Elutsevad veepinnal ja vees ulpivatel esemetel.
Sugukond Thaumastocoridae. Enamik nendest on taimtoidulised ning elavad Austraalias, mõned liigid ka Indias ning Lõuna- ja Kesk-Ameerikas.
Ülemsugukond Tingoidea
Sugukond võrklutiklasedTingidae. Nende keha välispinda katab soontest moodustunud erilise võrgukujuline muster. Mustriga on kaetud pea, rindmik, tagakeha selgmine osa ning tiivad. Võrklutikad on taimtoidulised
Ülemsugukond Miroidea
Sugukond Miridae. Enamik liike on taimtoidulised. Sellesse sugukonda kuuluvad ka mitmed olulised kultuurtaimede kahjurid, nagu näiteks Lygus lineolaris, kes toitub puuvillal, ristikul ning mitmetel puu- ja juurviljadel, nelitriip taimelutikas (Poecilocapsus lineatus) kahjustab aga karusmarju, sõstraid, kibuvitsa ning mitmeid kultuurlilli. Mõned selle sugukonna esindajad toituvad ka seentel ning esineb omnivoore, kes tarvitavad toiduks nii taimemahla kui ka teiste putukate vedelaid kudesid.
Sugukond röövlutiklasedReduviidae. Röövtoidulised, kuid leidub ka soojavereliste, sealhulgas inimese ektoparasiite. Enamik liike eritab ohvri kehasse sülge, mis takistab vere hüübimist ning on kudesid lagundava toimega, valmistades sellega ohvrile suuri piinu.
Sugukond Cydnidae. Sarnased kilplutikatega, kuid tumedamat värvi ning elavad kivide all, lehekõdus või sipelgapesades.
Sugukond rüülutiklasedScutellerinae. Levinud troopikas ja subtroopikas.
Viited
↑Vt nimestikku 2004. aasta seisuga (454 liiki): Coulianos, Carl-Cedric 2004. Annotated checklist and distribution of the true bugs (Hemiptera-Heteroptera) of Estonia. Proceedings of the Estonian Acadademy of Sciences, Biology, Ecology 54(2): 136–165.