Koldtaimed

Koldtaimed
Karukold
Karukold
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Alamriik Soontaimed Tracheobionta
Hõimkond Koldtaimed Lycopodiophyta Cronq., Takht. & W.Zimm.

Koldtaimed (Lycopodiophyta) on soontaimede hõimkond, kuhu kuuluvad kollalised, lahnarohulised, selaginellilised ja nende väljasurnud sugulased. Koldtaimed on soontaimede varakult lahknenud haru ja kõigi teiste soontaimede sõsarrühm. Traditsiooniliselt arvati nad sõnajalgtaimede hulka, millega aga moodustus fülogeneetika seisukohast parafüleetiline takson.

Koldtaimed paljunevad eostega. Nende elutsüklis toimub põlvkondade vaheldumine: iseseisvalt elavad nii sugulise kui ka mittesugulise põlvkonna isendid. PPG I süsteemi järgi kuuluvad koldtaimede hulka kolm seltsi: kollalaadsed, lahnarohulaadsed ja selaginellilaadsed. Koldtaimi on umbes 1338 liiki.

Koldtaimed on arenenud juba Paleosoikumis, täpsemalt Hilis-Silurist alates. Nende seas on näiteks väljasurnud perekond Baragwanathia, mille fossiile on leitud Siluri ajastust, umbes 425 miljoni aasta tagusest ajast. Nad levisid ulatuslikult Devonis ja saavutasid suurima leviku Karbonis, mil nende suured metsad aitasid kaasa tänapäevaste kivisöekihtide tekkimisele. Puukujulised vormid surid välja Permi ja Triiase jooksul ning põõsakujulised vormid Mesosoikumis. Säilinud on ainult rohttaimed, mis kasvavad maapinnal, epifüütidena ja täielikult või osaliselt vees.

Levik

Koldtaimede levila kese on lähistroopika ja troopika niisketes piirkondades, kuid neid leidub ka parasvöötmes. Mõned ulatuvad isegi polaarjooneni või kuuluvad kõrgmäestiku taimestikku metsapiirist kõrgemal. Kuivades steppides, poolkõrbetes ja kõrbetes kasvab neid vähe. Suurim kosmopoliitse levikuga perekond on selaginell, kuhu kuulub üle 700 liigi.

Eestis kasvavad kollalised, lahnarohulised ja selaginellilised. Ainus Eesti selaginelliline on ohustatud liik koldjas selaginell, mis kuulub II kaitsekategooriasse. See kasvab Põhja- ja Kesk-Eesti liigirikastes madalsoodes.

Tšehhi looduses on koldtaimed haruldased. Neid on kokku 13 liiki. Nad kasvavad peamiselt mägedes ja mäestike jalamil. Arvatavasti on neist kõige tavalisem karukold.

Kasutamine

Mõnda liiki kasutatakse piiratud ulatuses meditsiinis või ilutaimena.

Viited

  1. ↑ PPG I. A community-derived classification for extant lycophytes and ferns. – Journal of Systematics and Evolution, 2016, kd 54, nr 6, lk 563–603. Täistekst.
  2. ↑ Milan Štech. Jak přenést příběh cévnatých rostlin do středoškolské biologie. – Živa, 2016, nr 2, lk 70–75.
  3. ↑ Lycopodiophyta, botanika.prf.jcu.cz.