
Maia keeled (ka maaja keeled) moodustavad ühe Kesk-Ameerika põliselanike keelkondadest. Andmebaasi Ethnologue järgi kuulub maia keelkonda praegu 31 keelt, mis kõik pärinevad ajaloolise maiade tsivilisatsiooni keelest. Maia keeli kõneleb tänapäeval üle kuue miljoni inimese peamiselt Mehhikos, Guatemalas, Belize’is ja Hondurases. Enamik kõnelejatest on kakskeelsed ja oskavad ka hispaania keelt. Kuna hispaania keelt peetakse sotsiaalselt prestiižsemaks, eelistavad paljud maiad seda oma rahvuskeelele ning seetõttu on enamik maia keeltest tänapäeval ohustatud.
Maia keelkond jaguneb nelja suurde rühma:
Maia keelte foneetika varieerub keeliti, kuid siiski on säilinud mitmed ühised jooned. Maia keelte algkeeles oli viis lühikest ja viis pikka vokaali, mis esinevad siiani enamikus maia keeltes. Maia keelte algkeel ei olnud toonikeel ning ka tänapäevastes maia keeltes on toonid erandlikud. Diftonge esineb harva. Pearõhu asukoht varieerub keeliti. Maia keeltele on iseloomulikud ejektiivid ehk suruhäälikud /pʼ/, /tʼ/, /kʼ/.
Klassikaline maia keel (2.–9. sajand) kasutas sõnajärge öeldis-sihitis-alus. Tänapäeval varieerub sõnajärg keeliti, kuid enamikus maia keeltes on öeldis endiselt esikohal.
Maia keeled on ergatiivkeeled, mis tähendab, et transitiivse lause aluse markeering erineb transitiivse lause sihitise ja intransitiivse lause aluse markeeringust.

Maiade tsivilisatsioon oli Ameerika põliselanike seas ainus, millel oli enne Euroopa kolonialistide saabumist välja kujunenud oma kiri. Vanimad kirjalikud ülestähendused ulatuvad juba 3. sajandisse e.m.a.. Alguses kasutati piltkirja, kuid hiljem arenes sellest välja silpkiri, mille iga märk tähistas konsonandi ja vokaali kombinatsiooni. Traditsiooniline maia kiri sisaldab üle tuhande hieroglüüfi. Tavaliselt kirjutati ja loeti neid kahes tulbas vasakult paremale.
Koloniaalajastul hakkasid Euroopa misjonärid maia keeli ladina tähestikus üles kirjutama. Tänapäeval kasutavadki maia keeled peaaegu ainult ladina tähestikku.
| Vikisõnastiku artikkel: Kategooria:Maaja keeled |