Mainakuldnokk

 See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Mainakuldnokk (perekond)

Mainakuldnokk

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Kuldnoklased Sturnidae
Perekond Mainakuldnokk Acridotheres
Liik Mainakuldnokk
Binaarne nimetus
Acridotheres tristis
(Linnaeus, 1766)

Mainakuldnokk ehk harilik mainakuldnokk (ka maina; Acridotheres tristis) on kuldnoklaste sugukonda kuuluv linnuliik. Tegemist on laialt levinud ja hästi kohaneva liigiga, keda peetakse paljudes riikides invasiivseks.

Välimus

Mainakuldnoka kehal on pruun sulestik, must pea ning silmi ümbritseb säravalt erekollane laik. Ka linnu nokk ja jalad on erkkollased. Kehapikkus on 25–26 cm ja kaal jääb vahemikku 109–138 grammi . Kuldnoka lend on jõuline ja sirgjooneline. Isaslinnu ja emaslinnu välimus on sarnane.

Levila

Liigi looduslik leviala ulatub Iraanist läbi kogu Lõuna-Aasia, hõlmates Afganistani, India, Pakistani, Bangladeshi, Nepali ja Sri Lanka alasid. Inimtegevuse, sealhulgas tahtliku ja juhusliku introdutseerimise tõttu on mainakuldnokk levinud ka teistesse piirkondadesse, sealhulgas Austraaliasse, Lõuna-Aafrika Vabariiki ning osalt Põhja-Ameerikasse.

Elupaik ja pesitsemine

Mainakuldnokk eelistab avatud maastikke ning inimtegevusega seotud alasid, nagu linnakeskkonnad ja põllumajanduspiirkonnad. Pesitseb õõnsustes, sealhulgas puuõõntes ja hoonete pragudes. Sageli liigub paarikaupa.

Linnulaul

Mainakuldnokad on tuntud oma hea matkimisvõime poolest. Mõned isendid suudavad jäljendada erinevaid helisid, sealhulgas inimkõnet. See omadus on teinud nad populaarseks puurilindudena.

Toitumine

Mainakuldnokk on kõigesööja. Tema toidulauale kuuluvad toidujäätmed, viljad, köögiviljad, terad, seemned, nektar, õied, linnupojad, linnumunad ning selgrootud ja nende vastsed. Enamasti otsib ta toitu maapinnalt.

Viited

  1. 1 2 BirdLife International (2018). "Acridotheres tristis". The IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 12. juuni 2025.
  2. ↑ Myna linnud. NSW Department of Primary Industries. Vaadatud 9. juunil 2025.
  3. ↑ Planeedi pärijad. Chris D. Thomas. SA Loodushoiu Fond koostöös kirjastusega KVART, ISBN 9789916964439, 2023