 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) |
Majakowskiring on ellipsikujuline tänav ja selle järgi nime saanud asum Berliinis Pankowi rajoonis Niederschönhauseni linnaosas. See on tuntud kui kunagine Saksa DV tippjuhtide elukoht. Enne 4. maid 1950 nimetati põhjaosa Kronprinzenstraßeks ja lõunaosa Viktoriastraßeks, kuni see nimetati vene luuletaja Vladimir Majakovski järgi.
Majakowskiringi piirideks on lõunas Panke jõgi, läänes ja loodes Grabbeallee, idas Ossietzkystraße tänav ja Schönhauseni lossipark ning kirdes Schönhauseni loss. Loss oli Saksa DV ainsa presidendi Wilhelm Piecki ametikorteriks kuni tema surmani 1960. aastal, seejärel kasutas seda SDV Riiginõukogu (Staatsrat) kuni 1964. aastani, misjärel sai sellest SDV valitsuse ametlik külalistemaja.
Enamik Majakowskiringi maju on ehitatud 1920. aastatel, tegu oli peamiselt häärberitega, kus elasid töösturid ja kunstnikud. Enamus neist sundvõõrandati Nõukogude okupatsioonivõimude pärast teist maailmasõda, ala eraldati ja ümbritseti traataiaga, selle hüüdnimeks sai Gorodok (Городок – 'linnake'). Haruldastel juhtudel (näiteks maja number 29) lubati omanikel seal edasi elada, kui nad jätkasid üüri maksmist, kuid pärast omanike lahkumist Ida-Berliinist 1950. aastal võõrandati ka see maja.
Kuni 1960. aastani elasid Majakowskiringil Saksa DV valitsusliikmed, majad kohandati arhitektide poolt (nagu Hans Scharoun) ümber nende maitse järgi. Majakowskiringist (ja ka üldse Pankowist) sai SDV valitsuse sünonüüm, näiteks Lääne-Saksamaa liidukantsler Konrad Adenauer rääkis kui "Pankowi härradest" ("Herren in Pankoff"). Ka Lääne-Saksa rokkmuusik Udo Lindenberg, keda ei lubatud 1979. aastal Ida-Saksamaale esinema, kirjutas 1983. aastal singli "Sonderzug nach Pankow" ("Erirong Pankowisse") Glenn Milleri "Chattanooga Choo Choo" põhjal, milles ta kirjeldas Erich Honeckeri hüpokriitilise isikuna, kes toetab Nõukogude Liidu ideoloogiat, kuid salaja on ise rokkar ja kuulab lääne raadiot.
Pärast Ungari ülestõusu oktoobris 1956 kartis SDV võimalikke sarnaseid rahutuste teket, otsustati, et SDV eliit peaks elama eraldatumas kohas. 1960. aastal koliski SDV juhtkond vastvalminud Waldsiedlungi elurajooni Berliinist põhjas. Ka pärast juhtkonna kolimist Waldsiedlungisse jätkus Majakowskiringi eraldatus. Kui Walter Ulbrichti lesk Lotte tahtis pärast Ulbrichti surma 1973. aastal Majakowskiringile tagasi kolida, siis enam tõkkeid ja kontrolle ei eksisteerinud, kuid tal ei lubatud kolida tagasi nende endisse majja, vaid talle eraldati maja number 12, kus ta elas kuni surmani 2002. aastal.