Maria Laidoner
Maria Laidoner (kuni 1911 Maria Kruszewska, ka Maria Skarbek-Kruszewska; 7. detsember 1888 Kruszewo – 12. november 1978 Jämejala) oli poola päritolu Eesti pianist ja klaveriõpetaja, kindral Johan Laidoneri abikaasa.
Ta lõpetas Tallinna konservatooriumi, oli korporatsiooni Amicitia auvilistlane.
Isiklikku
Maria Skarbek-Kruszewska oli pärit Poola aadliperekonnast. Ta sündis pere viienda lapsena. Kruszewska suguvõsa esiisadest on kirjutanud Henryk Sienkiewicz oma romaanis “Tule ja mõõgaga”. Maria sai muusikahariduse, oli pianist ja muusikaõpetaja.
Johan Laidoneriga tutvus Maria 1904. aastal Vilniuses. 30. oktoobril 1911 abiellusid nad Peterburis. 1913. aastal sündis poeg Michael, kes lasi end 20. aprillil 1928 siiani segaseks jäänud asjaoludel maha. Pärast poja surma adopteerisid Maria ja Johan Laidoner Maria vennapoja Aleksei Kruszewski (1913–1941).
1923. aastal sai Johan Laidoner riigilt Vabadussõja teenete eest elukohaks Viimsi mõisa. Laidoneridel tuli taastada majapidamine ja rajada 146-hektarine suurtalu. Nende suveresidentsis Viimsis käis palju külalisi ja Maria oskas nendega suhelda prantsuse, saksa, inglise, poola, eesti ja vene keeles. Maria oli ka ühiskondlikult aktiivne.
1939. aastal tegi ülemjuhataja kindral Laidoner Poola sõjavägede inspektori marssal Edward Śmigły-Rydzi kutsel nädalase reisi Poolasse, abikaasa Maria tegi visiidi kaasa. Maria Laidoner-Kruszewska ja ka eestlaste abil toimus Lätis ja Leedus interneeritud Poola ohvitseride põgenemine Soome 1940. aasta talvel ja kevadel.[viide?]
Vangistus
1940. aasta suvel elasid Laidonerid Viimsis. Pärast Eesti okupeerimist Punaarmee poolt, 19. juulil 1940, küüditati Laidoneride paar NKVD poolt NSV Liitu Penzasse. Nende kasupoeg Aleksei Kruszewski suri Venemaa vangilaagris 26. novembril 1941. Kuigi Mariale ametlikku süüdistust ei esitatud, hoiti teda 12 aastat vangistuses, sealhulgas 7 aastat üksikvangistuses; abikaasad lahutati teineteisest, kui nad Penzast ära viidi. Laidoneri Muuseumi andmetel nägi Maria oma meest viimati 1952. aasta aprillis Moskvas Butõrka vanglas. Kindral Johan Laidoner suri Vladimiri vanglas 13. märtsil 1953 ning maeti päev hiljem Poola riigitegelase Jan Stanisław Jankowskiga ühishauda linnakalmistule. Täpne hauakoht on teadmata.
Maria Kruszewska Laidoner vabastati pärast Stalini surma. 1954–1961 elas Maria Laidoner Melenki linnas, kus töötas muusikakoolis klaveriõpetajana. Tema algatusel asutati 1959. aastal Melenkis muusikakool.
Tagasi Eestis
Esimest korda pärast vangistust käis Maria Laidoner Eestis 1954. aasta detsembris. Eestisse elama tohtis ta tulla 1961. aastal, kuid pidi elupaigaks valima mõne väikelinna. Maria valik oli Haapsalu: “Ma valisin Haapsalu sellepärast, et Haapsalus on mere ääres sanatoorium, mis nimetati mu abikaasa järgi Laidoneri-nimeliseks sanatooriumiks.” Ehkki Maria asus Haapsallu elama juba 1961. aastal, sai ta ametlikult Eestisse tuleku loa alles 1977. aastal.
Maria elus oli ka Pärnu periood: aastail 1966–1968 elas ta pikemalt Pärnus ja suvitas tuttava juures Viljandis. Pensionipõlve veetis Maria prantsuse, saksa, poola, vene ja eesti keeles lugedes. Maria Laidoneri viimased eluaastad olid üksildased, vähesed söandasid temaga suhelda, teati, et iga tema sammu jälgiti võimude poolt.
Haapsalu-aastate järel elas Maria Laidoner kaks aastat Viljandimaal Jämejala haiglas ning suri 12. novembril 1978. Sugulased ja lähedased matsid ta Tallinna Siselinna kalmistule poeg Michaeli kõrvale.
Mälestuse jäädvustamine
- 2005. aasta juulis avati Maria Kruszewska Laidonerile mälestustahvel Haapsalus hoonel, kus Maria elas aastail 1963–1975.
- Viimsi Kooliteatris on mitmel aastal esitatud näidendit “Ma vaatan maailma igaviku aknast”, mis käsitleb Johan ja Maria Laidoneri elu Viimsis. See esietendus 2004. aastal, hiljem on seda mängitud 2009., 2014. ja 2019. aastal.
- Viimsi mõisa pargis asub Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärk. Juhan Kangilaski ja Maria Freimanni teos “Taaskohtumine“ kujutab Laidoneride kojusaabumist pärast pikka eemalolekut — taaskohtumist sümboolsel väraval. See on nelja meetri kõrgune ning valmistatud mustast graniidist.
Maria žaboo
Pikemalt artiklis Maria žaboo
Maria Laidoneri riietuse lahutamatuks osaks oli žaboo. Okupatsiooniaastatel kandis ta sinist ja musta värvi rõivaste juurde valget žabood, mis andsid kokku Eesti riigilipu värvid.
Maria žaboo on Poola Vabariigi Suursaatkonna poolt välja antav auhind. Auhinna asutas suursaatkond 2018. aastal, mil möödus 100 aastat Eesti iseseisvumisest ja Poola taasiseseisvumisest. Sellega tõstetakse esile naisi, kes erilise pühendumusega kannavad hoolt Eesti ja Poola suhete arendamise eest ning propageerivad Maria Laidoneri eeskujul Maria sünnimaa Poola kultuuri ja pärandit Eestis. Žaboosid on valmistanud nii Haapsalu pitsikuduja Liivi Russe, kes taaslõi žaboo mustri ja kuju Maria ja Johan Laidoneri arhiivifoto järgi, kui ka Poola pitsimeister ja näitleja Monika Paśnik-Petryczenko.
Esimene žaboo anti Eesti iseseisvumise 100. aastapäeva puhul üle president Kersti Kaljulaidile. Žaboo on Poola Vabariigi Suursaatkonnalt saanud näiteks veel Sirje Karis, Leelo Tungal ja Ruth Karemäe.
Viited
- 1 2 3 "Maria Laidoner: "Ma vist ei kuulu kuhugi..."". Kultuur ja Elu. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- 1 2 3 "Maria Laidoner". Eesti Sõjamuuseumi veebileht. 2025. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ Reinart, Heili (21.02.2017). "Maria Laidoner – poolatari Eestile pühendatud elu". Postimees. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- 1 2 "Maria Kruszewska-Laidoneri fotoportreede näitus". Viimsi Raamatukogu. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ Hiio, Toomas (2024). "Eesti sõjaväeatašeed Poolas ja sõjaline koostöö sõdadevahelisel ajal (lk 43–70)". Tuna. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ Uring, Priit (10.08.2021). "Priit Uring: kas Päts ja Laidoner küüditati?". ERR. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "70 aastat kindral Johan Laidoneri küüditamisest Venemaale". Kaitseliit. 18.07.2010. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Aleksei Kruszevski". Eesti Kommunismiohvrid 1940–1991.
- ↑ Raba, Rannar (13.02.2014). "Viljandi valla esindus käis Viimsis monumenti avamas". Sakala. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ Sõnum, Ranno (7.02.2024). "Möödub 140 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist". Viimsi Teataja. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.03.2025. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- 1 2 Arjakas, Küllo. "Maria Laidoner ja Pärnu". Kultuur ja Elu. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- 1 2 Arjakas, Küllo (23.02.2006). "Mälestusi Maria Laidoneri Pärnu-aastatest". Pärnu Postimees. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Laidoneride pereplats - Kultuurilooline haud (Lähisugulane) - Tallinna Siselinna kalmistu, A, AN I-5, 9-8, kirstuplats". Haudi. Kalmistute register.
- ↑ Remmel, Annika (24.01.2014). "Viimsi Kooliteater vaatab maailma Igaviku Aknast". Maaleht. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ Viivik, Allar (06.02.2019). "Viimsis tegutsevad taas Laidonerid". Harju Elu. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Viimsi kooliteatri lavastused". Viimsi kooli veebileht. 2025. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Viimsi mõis". Eesti Sõjamuuseum. 2025. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Kristi Viiding pälvis Poola Vabariigi suursaadikult Maria žaboo". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse veebileht. 20.04.2023. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Galerii: Ruth Karemäe pälvis Poola riigilt Maria žaboo". ERR. 07.12.2023. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Maria Laidoneri sünnipäev sõjamuuseumis". Viimsi Teataja, nr. 22. 16.12.2022. Lk 7. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Kristi Viiding pälvis Poola Vabariigi suursaadikult Maria žaboo". Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. 20.04.2023. Vaadatud 30. aprillil 2025.
- ↑ "Proua Sirje Karis pälvis Poola Vabariigi Tallinna suursaatkonna tunnustuse". Poola Vabariigi Suursaatkonna veebileht. 7.12.2022. Vaadatud 1. mail 2025.
Kirjandus
- "Maria Laidoneri kokaraamat", Hermes House 2008, ISBN 9789985982242
Välislingid
- Maria Laidoner: "Ma vist ei kuulu kuhugi...", Kultuur ja Elu
- Maria Laidoner – sirge seljaga läbi kannatuste Viimsi Teataja, 7. detsember 2018
- Johan ja Maria Laidoner. Koostaja eessõnast raamatule „Ühtekuuluvuse teel“
- Maria Laidoneri maja sai mälestustahvli Lääne Elu, 21. juuli 2005
- Mälestusi Maria Laidoneri Pärnu-aastatest Pärnu Postimees, 23. veebruar 2006