Marko Tibar (14. juuli 1933 Viljandi – 30. oktoober 2014) oli Eesti NSV sisejulgeoleku töötaja, kes oli aastatel 1979–1990 ENSV siseminister.
Ta soovis õppida sõjaväelenduriks, kuid suunati 1952 Vilniuse sõjaväeluure, hilisemasse KGB kooli.
Marko Tibar naasis Eestisse 1955 KGB uurijaks, asus tegelema stalinismi ohvrite rehabiliteerimisega.
Ta oli 1957. aastast NLKP liige.
Teenis Miilitsavalitsuse SORVO osakonna ülema asetäitjana oli alates 1973. aastast Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Siseasjade Valitsuse ülem.
Märtsist 1979 kuni aprillini 1990 oli ta Eesti NSV siseminister, 1985–1990 samaaegselt ka Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu liige. Säilitas Eesti taasiseseisvumise ajal ministeeriumi rahuliku ning asjaliku joone, tänu millele jäid siin näiteks loomata OMON-i eriüksused.
Autasustatud Tööpunalipu ja Punatähe ordeniga. Sai aastal 1982 miilitsa kindralmajoriks ja 1989 kindralleitnadiks.
Iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ajal töötas ta Eesti Panga turvaülemana, hiljem pensionär. 2003. aastal juhtis endiste miilitsatöötajate algatusrühma, mis pidas põhiseadusevastaseks endiste miilitsatöötajate eripensioni tühistamist.