Meck

Meck (vene keeles Мекк) oli Sileesia päritolu baltisaksa aadlisuguvõsa.

Ajalugu

Päritolu ja varasem ajalugu

Suguvõsa rajajaks peetakse Reinhold Mecki, kes oli Sileesia hertsogi nõunik. Tema pojapoeg Jakob Meck (suri 1575) siirdus XVI sajandi keskpaiku Liivimaale. 1567. aasta 15. veebruaril sai ta renovatsiooni kaudu Poola aadlikuks. Ta oli viimane Riia peapiiskopkonna toomdekaan; pärast peapiiskopkonna likvideerimist läänistati talle 1568. aastal varem dekaanile kuulunud Suntaži mõis. See valdus jäi tema järeltulijate omandusse kaheks sajandiks (1568−1763). Pojapoeg ooberstleitnant Engelbrecht Meck (1619–1665) oli Tallinna komandant (1646) ja Pärnu asehaldur (1656). Tema poegadest sai alguse suguvõsa neli peamist liini.

Rootsi liin

Vanem poeg Erich Johann Meck (1644−1703) rajas suguvõsa Rootsi haru. Tema pojad said 1723. aastal naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikeks ja nad introdutseeriti samal aastal Rootsi rüütelkonda nr 1778 all. See haru kustus meesliinis 1895. aastal.

Gustav von Meckist (1649−1689) sai alguse Suntaži liin, mis suri välja 1771. aastal. Wilhelm von Meck (1650−1704) oli Ķeveļmuiža-Liepupe liini rajaja. Kastrāne liini esiisaks oli Engelbrecht von Meck (1658−1707).

1747. aastal võeti perekond Liivimaa rüütelkonna aadlimatriklisse nr 55 all. Nad võeti Smolenski ja Tuula kubermangu aadlisuguvõsaraamatusse.

Suguvõsa liikmeid

Jakob Meck (suri 1575), vaimulik
Engelbrecht von Meck (1619−1665), ooberstleitnant, Pärnu asehaldur
Erich Johann von Meck (1644−1702), ooberst
Magnus Fredrik Meck (1680−1727), ooberst
Erich Johann von Meck (1727−1771), Liivimaa rüütelkonna sekretär
Magnus Friedrich von Meck, Valga linnafoogt (1784)
Georg Gustav Friedrich von Meck (1769−1794), mõisaomanik
Karl Jakob von Meck (1772−1844), suurtükiväekapten, Pärnu ja Volmari politseimeister, mõisaomanik
Karl Otto Georg von Meck (1821−1876), ettevõtja
Karl Ludwig Adelbert von Meck (1839−1899), kindralmajor, polgukomandör
Woldemar von Meck (1852−1892), kammerjunkur, kolleegiumiassessor, raudteeseltsi president, metseen, kunstikoguja
Alexander von Meck (1864−1911), arheoloog, kirjanik

Mecki suguvõsa mõisavaldused

Kiievi kubermang:
- Kopõlov (Kopiliv) (alates 1882)
Kronoborgi lään (Rootsis):
- Askenäs (XVIII sajandil)
Kuramaa:
- Ēķupe (Eckhof) (1798−1805, pandivaldus), Kaltiķi (Kalticken) (1798−1809, pandivaldus), Slampe (Schlampen) (1820−1835, rendivaldus)
Liivimaa eesti distrikt:
- Karksi (Schloß Karkus) (oli 1730, rendivaldus)
Liivimaa läti distrikt:
- Brieži (Bresemoise) (XVIII sajand, liideti Suntaži mõisaga), Jaunjērcēni (Wohlfahrtslinde) (1804−1812), Kārtūži (Schöneck) (enne 1786−1793 pandi-, 1793−1795 pärusvaldus), Kastrāne (Kastran) (1682−1724 ja 1730−1761), Ķeiži (Keysen) (XVIII sajandil), Ķemere (Kemmershof) (oli 1739, rendivaldus), Ķeveļmuiža (Kewel) (a-st 1682, liideti Suntaži mõisaga), Liepupe (Pernigel) (XVIII sajandi algus−1829), Lakstene (Hohenheyde) (1747−1752), Lode (Lohdenhof) (oli 1740ndad, rendivaldus), Mujāni (Schloß Mojahn) (1759/1761−1801), Ozoli (Absenau) (1682−1753), Plātere (Weißensee) (1747−1752), Sarkaņi (Heydenfeld) (kuni 1747 pärus-, 1765−u 1770, pandivaldus), Smerle (Smerle) (1695−? pandi-, 1730−? pärusvaldus), Sproģi (Owerbeck) (XVIII sajandi algus−1829), Stalbe (Stolben) (1759/1761), Suntaži (Sunzel) (1568−1763), Tūja (Taubenhof) (kuni 1727), Valtenbergi (Schloß Salisburg) (1715−u 1724, rendivaldus), Vecbaldiņi (Baldwinshof) (XVIII sajand, liideti Suntaži mõisaga), Veide (Weidenhof) (1832−1834), Volmari (Wolmarshof) (1712−1715, rendivaldus)
Preisimaa:
- Rosanau (XVIII sajandil)
Stockholmi lään (Rootsis):
- Ora (XVIII sajandil)
Tuula kubermang:
- Brailov na Podolje, Hruslovka, Pleštšejevo

Viited

↑ Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 1.
↑ Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd. VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 379.
↑ Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930, lk 213, 214.
↑ Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 105.
↑ Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. – Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 8.
↑ Liivimaa 1784. aasta aadressraamatu (Lieflandischer Adress und Post Kalender 1784), valgalinn.ee

Kirjandus

Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 361−362; tabel lk 358 järel.
Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930. Lk 213−216 .
Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. I. Band. Urkunden und Regesten. Riga: Gedruckt in der Buchdruckerei "Hansa", 1913 .
Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931.

Välislingid

Mecki suguvõsa genealoogia saidil adelsvapen.com

[1] Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 1.

[2] Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd. VIII. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1997, lk 379.

[3] Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. V kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1930, lk 213, 214.

[4] Lange, Harald. Die Familie von Meck in Livland. II. Band. Familiengeschichte und Stammtafeln. Riga: 1931, lk 105.

[5] Mühlendahl, Ernst von. Hoyningen-Huene, Baron Heiner von. Die Baltischen Ritterschaften. – Aus dem Deutschen Adelsarchiv. Band 4 der Schriftenreihe. Limburg/Lahn: C. A. Starke Verlag, 1973, lk 8.

[6] Liivimaa 1784. aasta aadressraamatu (Lieflandischer Adress und Post Kalender 1784), valgalinn.ee