Meriino lammas ehk meriino on peene säbrulise villaga lambatõug, keda kasvatatakse peamiselt villa tootmiseks. Tõu aretuses on keskendutud villa omadustele, mistõttu on vähenenud kehamass ja liha kvaliteet .

Meriino lambad on peene, tiheda ja ühtlase valge villaga. Tõugu hinnatakse vastupidava kehaehituse ja kõrgekvaliteedilise villa tõttu — lühike kael, tugevad jalad ja hea tervis teevad nad sobivaks erinevatesse pidamistingimustesse. Mõnel isendil esinevad naha voldid, mis suurendavad villa saagikust.
Tänu geneetilistele eripäradele suudavad meriinod hästi kohaneda erinevate kliimatingimustega. Uuringud on näidanud, et nende ainevahetuse regulatsioon, tugev immuunsüsteem, kehatemperatuuri kontroll ja võime taluda hapnikuvaegust on seotud nende päritoluga. Neid kasvatatakse edukalt nii põllumajanduspiirkondades kui ka rasketes mägitingimustes, kus nad ületavad teisi kariloomi kuumataluvuse poolest.
Meriino tõu kujunemist seostatakse Hispaaniaga, kus see arenes välja mitmete ajalooliste perioodide vältel kohaliku lambakarja ristamisel välismaiste tõugudega:
sajandil eKr – 5. sajandil pKr toodi sisse aretusloomi Põhja-Itaalia Apuulia piirkonnast,
8. sajandil lisandus mõju Põhja-Aafrikast pärit berberi lambatõult,
15. sajandil Inglismaalt toodud peenvillalistelt kotsvoldi lammastelt.
Kuigi kõigil neil tõugudel oli oma roll meriino kujunemisel, näitavad uuringud, et enamik eellastest pärines siiski Hispaaniast.
Meriinovill on kõrgelt hinnatud materjal kvaliteetsete tekstiilide tootmisel ning sellest valmistatud rõivad on tarbijate seas eelistatud. Villkatte moodustavad üksnes alusvillkarvad, mis on peened ja lühikesed, andes sellele erilise pehmuse ja soojapidavuse.