Metsakahjustus on metsa seisundi halvenemine, mille põhjustab üks või mitu biootilise, abiootilise või inimtekkelise päritoluga tegurit. Kahjustus võib mõjutada üksikuid puid, puistuid või ulatuslikke metsamassiive ning avaldub puude kasvu aeglustumise, puidu kvaliteedi languse või puude hukkumisena.
Eesti asub looduslike tingimuste poolest metsakaitseliselt üsna soodsas kliimavöötmes. Ulatuslikke looduslikke metsakahjustusi esineb suhteliselt harva – need on eelkõige tormide põhjustatud või tormikahjustusest alguse saavad kahjustused.
Metsakahjustused jaotatakse kahte põhirühma:
Inimtegevusest tulenevad kahjustused (näiteks õhusaaste, mehhaanilised vigastused raietöödel) käsitletakse mõnikord eraldi kolmanda rühmana.
Abiootilised ja biootilised tegurid mõjuvad sageli koos: näiteks tormimurdu või põuast nõrgestatud puid asustab kuuse-kooreürask palju kergemini kui terveid puid.
Metsakaitset reguleerib Eestis metsaseaduse § 40 ja metsa majandamise eeskiri § 19. Metsaomanik on kohustatud teavitama Keskkonnaametit olulisest metsakahjustusest metsateatise esitamise teel.
Abiootilised metsakahjustused on klimaatiliste, mullastikuliste, orograafiliste või hüdroloogiliste tegurite poolt põhjustatud metsakahjustused.
Tuuleheide on nähtus, mille tagajärjel paiskub puu tuule mõjul juuremättaga ümber; tüve murdumise korral on tegemist tuulemurruga. Tuuleheide mõjutab enim kuuski ja teisi pinnapealsete juurtega puuliike; kõdusoometsades on kuuskede tuuleheiteala laane- ja salumetsadega võrreldes tunduvalt suurem. Tuulemurdu esineb enim kaskedel.
Tuuleheited põhjustavad Eesti metsades suure osa igaaastastest metsakahjudest. 2010.–2011. aastal registreeriti 14 000 hektaril metsakahjustusi, millest 40% moodustasid tormikahjustused. 2010.–2013. aastatel ulatusid kõige suuremahulisemad tuulemurru ja tuuleheite kahjustused 2367–11 368 hektarini aastas.
Tormimurdu ja tuuleheidet tuleks metsast võimalikult kiiresti koristada, sest need soodustavad kahjurputukate – eelkõige ürasklaste ja siklaste – sigimist ning juure- ja tüvemädanike levikut.
Lumemurd tekib, kui lumi koguneb puude okstele sedavõrd, et need murduvad. Lumemurru oht suureneb harvendatud kuusikutes, kus puude elusvõra on lühike. Lumerohkete talvedega võivad ka närilised metsakultuurides kahju tekitada, korides lume all noorte puude tüvede juurekaelaosa.
Pikaajaline põud nõrgestab puude kaitsemehhanisme ning muudab nad vastuvõtlikumaks nii seenhaigustele kui ka putukkahjuritele. Eestis on suvised põuad üks peamisi kuuse-kooreüraski puhangute vallandajaid. Kuuse-kooreüraski kahjustuskolded näitavadki tihti, kus mets on enim nõrgestatud – algpõhjuseks võib olla põud, juuremädanik või ebaõiged metsamajandamisvõtted.
Metsatulekahjud on üks ulatuslikumaid metsakahjustuse liike. Enamik metsatulekahjusid Eestis on põhjustatud inimeste hooletusest: suitsetamisest, lõkke tegemisest, raiejäätmete, prahi või kulu põletamisest ning mahalangenud elektrijuhtmetest. Pikselöögist algab tulekahjusid harvem. Tuleohtlik aeg algab kevadel pärast lume sulamist ning lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel.
Eesti metsades esineb ligi 70 üraskiliiki. Neist ohtlikum on kuuse-kooreürask (Ips typographus), 4,1–5,5 mm pikkune tumepruun kuni must mardikas, kes asustab peamiselt kuuske. Kahjur asustab esmajärjekorras tormimurdu, lumemurdu, värsket koorimata metsamaterjali ning nõrgestatud, vigastatud ja tugevas stressis kasvavaid puid, kuid hulgisigimise korral levib ka tervetele puudele.
Kliimamuutuste tõttu on kuuse-kooreüraski levik Eestis suurenenud: soojemad talved soodustavad putuka ületalvimist, kuivemad suved kiirendavad paljunemist ning tänu varasematele kevadetele areneb Eestis üraskil praegu kaks põlvkonda aastas – varasema ühe asemel.
Juurepess (Heterobasidion spp.) on Eesti metsade levinuim seenhaigus ning tekitab okaspuudele tüve- ja juuremädanikku. Eestis esineb kaks liiki: kuuse-juurepess (H. parviporum), kes kahjustab eelkõige kuuske ja mändi, ning männi-juurepess (H. annosum), kes kahjustab mändi, kuuske, kadakat, lehist ning lehtpuuliike. Juurepessu eosed võivad mullas püsida elujõulisena kuni 50 aastat.
Juurepessust tingitud otsene rahaline kahju Eesti kuusikutes on hinnanguliselt 8,5 miljonit eurot aastas; sellele lisanduvad kaudsed kahjud – puidu juurdekasvu vähenemine, raieringi lühendamise vajadus ja suurem tuuleheite risk. Euroopas tervikuna ulatuvad Heterobasidion-seente tekitatud majanduslikud kahjud hinnanguliselt 800 miljoni euroni aastas.
Ulukikahjustuste osa kõigist metsakahjustusest on Eestis kõikunud aastati 5–50%. Peamised metsakahjustusi tekitavad ulukid on põder, metskits ja punahirv.
Põder kärbib okas- ja lehtpuude võrseid ning koorib tüvesid; enim kahju tekitab ta talvel männikultuurides. Tüvede koorimisega kaasnev tüvemädanik vähendab puidu kvaliteeti. Metskits kahjustab talvel eelkõige noori kuuski metsakultuurides.
Kliimamuutused suurendavad metsakahjustuste riski mitmel viisil: sagenevad põuad, tormid ja kuumalained nõrgestavad metsi ning loovad soodsamad tingimused kahjurite ja haiguste levikuks. Kliimamuutustega kohanemise arengukava Eestile aastani 2030 näeb ette ka metsade vastupanuvõime suurendamist selliste kahjustuste vastu.