Metsakaitse on metsanduse valdkond, mis hõlmab metsakahjustuste vältimist või tõrjet metsas tervikuna kui ka üksikkomponentide puhul nagu puud, taimed, loomad ja muld.
Metsakaitse ülesanne on fikseerida puude ja metsa kahjustused, selgitada nende põhjused ning rakendada õigeaegseid tõrjemeetmeid. Metsa potentsiaalsed ohud on nii looduslikud, nagu äärmuslik ilmastik, kahjurid, seenhaigused ja metsloomade tekitatud kahjustused kui ka inimtekkelised, nt metsatulekahjud, puude mehaanilised vigastused, keskkonnasaaste ja ebaõige metsamajandus. Tõhus metsakaitse eeldab ohtude tundmist ning kiiret ja teadlikku tegutsemist nende ennetamiseks ja leevendamiseks.
Metsade kaitsmiseks kasutatakse peamiselt kahte meetodit: mehaanilist ja keemilist kaitset.
Mehaaniline kaitse hõlmab füüsilisi meetmeid, mille eesmärk on vähendada haiguste ja kahjurite levikut. Selle hulka kuulub kahjustatud puude raiumine ning umbrohutõrje. Mehaanilised meetodid võivad olla kulukad, kuna nende rakendamine eeldab spetsiaalseid masinaid ja tööjõudu.
Keemiline kaitse põhineb erinevate keemiliste preparaatide, näiteks pestitsiidide, fungitsiidide ja herbitsiidide kasutamisel. Samas võivad keemilised meetodid avaldada negatiivset mõju keskkonnale. Metsa kaitsemeetodite valikul tuleb arvestada nii nende tõhususe kui ka võimalike keskkonnamõjudega.
Metsade kaitset reguleerivad mitmed õigusaktid, sh Metsaseadus ja Looduskaitseseadus. Eestis on metsade ökoloogilise tasakaalu tagamiseks erineva kaitsetasemega alad ja loodusobjektid.
Kaitstavad loodusobjektid:
Kaitsealad:
Eestis keskenduvad metsakaitsele ja säästvale metsamajandusele järgmised asutused: