 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Misofoonia tähendab sõna otseses mõttes "helide vihkamist". Misofoonia on alles 2000 aastal välja pakutud seisund, mille all kannatavatel inimestel vallandavad teatud helid negatiivseid emotsioone, mõtteid või füüsilisi reaktsioone.
Misofooniat tuleks eristada hüperakuusiast, mis tähendab tundlikkust heli valjuse vastu.
Konkreetsete "käivitavate" stiimulitega kokku puutudes kogevad misofooniaga inimesed mitmesuguseid negatiivseid emotsioone, eelkõige viha, äärmist ärritust, vastikust, ärevust ja mõnikord ka raevu. Emotsionaalse reaktsiooniga kaasnevad sageli mitmed füüsilised sümptomid (nt lihaspinge, südame löögisageduse tõus ja higistamine), mis võivad kajastada võitle-või-põgene reaktsiooni aktiveerumist. Erinevalt hüperakuusias esinevast ebamugavusest ei näi misofoonilisi reaktsioone esile kutsuvat heli tugevus, vaid pigem vallandaja spetsiifiline muster või tähendus kuulaja jaoks. Paljud misofooniaga inimesed ei suuda end ise tekitatud helidega ärritada, või kui sellised helid tekitavad misofoonilise reaktsiooni, on see oluliselt nõrgem kui siis, kui heli tekitaks teine inimene.
Hertsogi misofoonia küsimustik, mis on sageli kasutatav misofoonia sümptomite mõõdik, rühmitab misofoonia vallandajad järgmistesse kategooriatesse:
- Söömise ja joomisega kaasnevad helid (nt närimine, matsutamine, krõmpsuvad helid, löristamine).
- Nina-/kurguhääled (nt nuuskamine, aevastamine, nina vilisemine, köhimine, kurgu puhastamine).
- Muud suuhelid (nt tsk-hääl, raske hingamine, norskamine, vilistamine).
- Korduvad helid (nt trükkimine, küüntega lauale koputamine, pastaka klõpsamine, kirjutamine, ehitustööd, masinate kasutamine, kella tiksumine, voolav vesi).
- Korisevad või rebenevad esemed (nt paber, kile).
- Kõne ajal tekkivad helid (nt "p"-helid, susisevad "s"-helid, keegi räägib läikivalt, kõrged hääled).
- Keha või liigeste helid (nt sõrmede ja liigeste naksumine, lõualuu klõpsatus).
- Hõõrduvad helid (nt käed pükstel, käed üksteise vastu, vahtplasti kokku hõõrudes).
- Tampimine või valjuhäälne kõndimine (nt kontsade klõpsamine, plätud jne).
- Summutatud helid (nt seinaga eraldatud hääled, televiisor/muusika teises ruumis).
- Inimeste rääkimine taustal (nt avalikud telefonikõned, paljud inimesed räägivad korraga).
- Loomad, kes teevad korduvaid hääli (nt lakuvad, siristavad, hauguvad, söövad, joovad).
- Nägemine kedagi tegemas heli, mis põhjustab ärevust, isegi kui heli ise pole kuuldav (nt nägemine, kui keegi sirutab krõpsukoti poole, nägemine kedagi teleris söömas, kui helitugevus on välja lülitatud).
- Valitud põlatud isikute või konkreetsete rasside helide kuulmine (nt vihatud naabrite verbaalse vestluse kuulmine).
Misokineesia, ehkki vähem uuritud, on misofoonia visuaalne vaste ja hõlmab negatiivseid reaktsioone teatud visuaalsete vallandajate suhtes (nt jala/jalgade väristamine, käte õõtsumine, käte kokku hõõrumine, juuste keerutamine, värisemine), aga ka kuulmispäästiku nägemine, mida inimene tegelikult ei kuule (nt keegi närib lahtise suu või koputab sõrmedega lauale).