Monism (vanakreeka sõnast μόνος, monos 'üks, ainus') on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt objektide mitmekesisus taandub ühele algele. Monismi järgi ei ole vaim ja keha ontoloogiliselt erinevad alged. Erinevalt dualismist ja pluralismist, mis eeldavad kahe või enama alge olemasolu, eeldab monism suuremat sisemist kooskõla ja monoliitsust.
Termini "monism" võttis 18. sajandil kasutusele Christian von Wolff teoses "Loogika" (1728), et määratleda filosoofilise mõtte tüübid, milles püüti lahendada keha ja vaimu vastandumine ning selgitada kõiki nähtusi ühe ühendava põhimõttega või ühe aine avaldumiseni. Filosoofiaga seotud keha ja vaimu probleem uurib vaimu ja mateeria ning eelkõige teadvuse ja aju vahelist suhet.
17. sajandil käsitles probleemi René Descartes, mille tulemusena kujunes termin "Descartesi dualism" . Hiljem rakendati seda ka Hegeli ja Schellingi poolt välja töötatud absoluutse identiteedi teooria loomisel. Pärast seda kasutati terminit üldisemalt, mistahes teooria puhul, mis järgis ühendavat põhimõtet. Dualismivastast teesi laiendati ka pluralismi lisamiseks.
Monism kaotas oma populaarsuse 20. sajandi alguses analüütilise filosoofia ilmumise tõttu.
Keha ja vaimu probleem muutus taas aktuaalseks pärast sotsiaalpsühholoogia ja sellega seotud valdkondade arengut, ajendatuna huvist keha ja vaimu vastastikusest toimest ja Cartesi keha-vaimu dualismi identiteedi teesi hülgamisest monismi kaasaegses vormis.
Monisme on mitut laadi ning monismi defineerimine iseenesest on filosoofiline probleem.
Monistlikke teooriaid ühendab veendumus, et on olemas kas keha, vaim või miski neutraalne (ei keha ega vaim).
Tänapäeva filosoofias võib monismi defineerida läbi kolme suurema kategooria:
Tuntumateks monistlikeks teooriateks on veel biheiviorism, analüütiline biheiviorism, identsusteooria ja funktsionalism.
Sokratese-eelsed:
Sokratese-järgsed:
Uusaegsed: