 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2010) |
Monoloog (vanakreeka sõnadest mono 'ainus' ja logos 'kõne') ehk ainukõne ehk ühekõne on näidendis või kirjandusteoses pikem üksikkõne endamisi või dialoogi osana.
Monoloogi sisuks võib olla tegelase lüüriline eneseväljendus, pihtimus, pöördumine publiku poole, jutustus laval näitamata sündmustest, refleksioon ja hinnang toimunule.
Monoloog võib olla ka tegelase sisedialoog küsimuste-vastuste kujul, nagu Hamleti kuulus monoloog "Olla või mitte olla".
Monoloogi algatajaks peetakse vanakreeka tragöödiakirjanikku Euripidest.
Monoloogi soositi klassitsismi ja romantismi perioodil. 19. sajandil realistlikus draamas kasutati seda vähem. Uuesti hakati seda rohkem viljelema 20. sajandi ekspressionistlikus näidendis (täpsemalt: ad spectatores).
Tervenisti monoloogile on üles ehitatud monodraama. Monoloog on oluline väljendusvorm dramaatikas. Monoloogi esineb ka lüürikas ja eepikas.
