Must surm

 See artikkel räägib 14. sajandi katkupandeemiast; haiguse kohta vaata artiklit Katk
Musta surma levik Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas (1346–1353). Nooled märgivad kaasaegseid kaubateid merel ja maismaal.

Must surm oli aastatel 1346–1353 Euroopas puhkenud katkupuhang, mida põhjustas bakter Yersinia pestis. Haigus levis peamiselt närilistel (eriti rottidel) ja kirpudel, kuid esines ka õhu kaudu levivaid nakkusvorme.

Seda peetakse üheks inimajaloo laastavaimaks pandeemiaks. Hinnangute järgi suri selle tagajärjel 25–50 miljonit inimest, mis moodustas ligikaudu 30–50% 14. sajandi Euroopa rahvastikust. Lähis-Idas tappis katkupuhang ligikaudu 33% sealsest rahvastikust. Katkupandeemial oli mitmeid sotsiaalpoliitilisi tagajärgi, mis muutsid Euroopat igaveseks.

Haiguse levik

Levik

Katku levitasid peamiselt kirbud, kes olid imenud verd nakatunud närilistelt, näiteks rottidelt, suslikutelt ja ümisejatelt. Inimeselt inimesele võis haigus levida piisk- ja puutenakkusena. Haiguse peiteaeg oli tavaliselt üks kuni kuus päeva. Koduloomadelt, välja arvatud kaamelitelt, katk inimestele ei nakkunud.

Katk levis keskaja Euroopas ulatuslikult, sest keegi ei teadnud haiguse põhjust ega osanud seda ravida. Haigus oli väga nakkav ja kandus kiiresti ühest piirkonnast teise. Euroopa tihe asustus suurendas ohvrite arvu.

Muhkkatk esines peamiselt kahes vormis. Esimene kahjustas vereringlust, sest põhjustas muhke ja sisemisi verejookse, ning levis kokkupuute kaudu. Teine oli pneumooniline vorm, mis kahjustas kopse ja kandus edasi õhu kaudu.

Tavaliselt kestis katku kõige rängem mõju ühes piirkonnas neli kuni kuus kuud, seejärel haiguspuhang vaibus. Suletud kogukondades, näiteks mungakloostrites ja vanglates, tähendas ühe inimese haigestumine sageli terve kogukonna nakatumist. Kui surnuaiad täitusid, hakati rajama massihaudu. Kirstude puuduse tõttu viidi surnuid kalmistule sageli kahe või kolme kaupa lihtsatel laudadel.

Rotid katku levitajatena

Katku levikus oli oluline roll rottidel ja nende kehal elavatel kirpudel. Kui katkuga nakatunud rott sureb ja tema keha jahtub, lahkuvad kirbud surnud loomalt ning otsivad uut peremeest. Katku leviku ajal väheneb rottide arv kiiresti, mistõttu koonduvad kirbud üha väiksema hulga ellujäänud rottide peale. Mida rohkem kirpe rott endal kannab, seda nõrgemaks ta jääb. Lõpuks jääb rott nii nõrgaks, et ta ei jõua endalt kirpe maha kratsida. Tavaliselt kannab rott umbes seitset rotikirpu, kuid epideemia hilisemas faasis võib ühel rotil olla juba 100–150 kirpu. Kui enamik rotte on surnud ja uut peremeest ei leita, hakkavad kirbud toituma inimestest ning võivad neile nakkuse edasi anda. Rotikoloonia kokkuvarisemine võtab tavaliselt aega kolm kuni neli päeva. Pärast nakatumist kulub inimesel haiguse väljakujunemiseni enamasti veel kolm kuni viis päeva. Katku sümptomid ilmnevad üldjuhul 16–23 päeva jooksul pärast kirpude leviku algust piirkonnas ning esimesed surmajuhtumid järgnevad umbes 20–28 päeva pärast, enamasti 24. päeval.

Geograafiline

14. sajandi algul tabasid Lääne-Euroopat ikaldused ja näljahädad, mis nõrgestasid elanikkonda ning muutsid inimesed mustale surmale vastuvõtlikumaks. Katkupandeemia täpne päritolu pole kindlalt teada, kuid mõned tõendid viitavad Kesk-Aasiale, Hiinale ja Lähis-Idale.[viide?]

Euroopasse jõudis pandeemia 1346. aastal Krimmis asunud Genova kaubasadama Kaffa kaudu, mida piirasid Kuldhordi khaani Jani Begi väed. Sealt levis see ilmselt genovalaste laevadel elanud rotikirpude abil Musta mere Vahemere piirkonda, Bütsantsi (Konstantinoopoli) ja Itaalia kaubalinnadesse. Sitsiiliast ja Itaalia poolsaarelt levis katk kiiresti üle Lääne-Euroopa ning jõudis ka Põhja-Aafrikasse ja Lääne-Aasiasse.[viide?]

Kõige hullemini tabas katk tihedalt asustatud piirkondi, kus hügieenitingimused olid kehvad. Hõredama asustusega ja vähem ühendatud alad kannatasid üldiselt vähem. Firenzes suri hinnangute järgi kolmveerand elanikkonnast, Pariisis ligikaudu pool elanikest. Surnute koguarv Euroopas võis ulatuda umbes 30 miljonini, mis moodustas umbes kolmandiku toonasest rahvastikust. Paljud inimesed tõlgendasid epideemiat märgina peagi saabuvast viimsest kohtupäevast. Surnuid oli nii palju, et nende matmiseks ei jätkunud tööjõudu ning seetõttu jäid laibad sageli tänavatele.

Must surm hõlmas mitut katkuvormi: muhkkatku, pneumoonilist katku ja septitseemilist katku. Uurimused viitavad sellele, et pärast maismaale jõudmist levis haigus paljudes piirkondades kiiresti inimeselt inimesele kopsukatkuna, mis oli nakkavam kui epideemia algfaasis domineerinud muhkkatk, mille siirutajad olid rotikirbud.[viide?]

Tagajärjed

Umbes 30–50% Euroopa elanikkonnast suri, mistõttu vähenes elanike arv 70 miljonilt 1300. aastal 45 miljonini 1400. aastaks. Itaalia linnad kaotasid kolmandiku populatsioonist ning sarnane olukord oli ka Inglismaal ja rannikuäärses Hispaanias.

1351. aastal hindasid paavst Clemens VI käsilased, et Euroopas oli surnute arv 23 840 000. Kui enne epideemiat oli elanike arv 75 miljonit inimest, siis Clemens VI ja tema abiliste arvestuste põhjal oli suremus 31% populatsioonist.

Katkul olid ka sotsiaalsed ja poliitilised tagajärjed. Tööjõupuudus suurendas ellujäänute väärtust tööturul ning tõi paljudes piirkondades kaasa palkade tõusu. Samas pidid paljud inimesed hakkama kerjama, sest haigus oli nõudnud ohvreid ka tööandjate hulgas ning senised majandussuhted lagunesid. Ühiskonna kõrgemad kihid püüdsid valitsuste kaudu piirata palkade kasvu ja kontrollida hindu, mis tekitas rahulolematust ning põhjustas talupoegade mässe üle terve Euroopa. Tööjõupuudus soodustas ka tehnoloogilist arengut, sest varasem odavale inimtööjõule tuginev majandus pidi leidma viise, kuidas sama töö väiksema hulga inimestega ära teha.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Bakterium „Yersinia pestis" zweifelsfrei als Erreger des Schwarzen Todes belegt" (PDF). Tübingeni ülikool. 30. august 2011.
  2. ↑ Ist-Koni ENE (1989). Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Tallinn: Valgus. Lk 394-395.
  3. ↑ Don Nardo (2011). The Black Death. Ameerika Ühendriigid: Lucent Books. Lk 14.
  4. ↑ Don Nardo (2011). The Black Death. Ameerika Ühendriigid: Lucent Books. Lk 14, 15.
  5. ↑ Barbara W. Tuchman (2009). Kauge peegel. Kannatusterohke XIV sajand. Tallinn: Argo. Lk 125.
  6. ↑ Barbara W. Tuchman (2009). Kauge peegel. Kannatusterohke XIV sajand. Tallinn: Argo. Lk 127-129.
  7. ↑ Ole J. Benedictow (2004). The Black Death 1346-1353 The Complete History. Trowbridge, Wiltshire: Cromwell Press. Lk 18.
  8. 1 2 Mait Kõiv, Mati Laur (2007). Inimene, ühiskond, kultuur II osa Keskaeg. Tallinn: Avita. Lk 188.
  9. 1 2 Robert S. Gottfried (1983). The Black Death. Natural and Human disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co., Inc. Lk xiii.
  10. ↑ Lars Bisgaard, Leif Søndergaard (2009). Living with The Black Death. Gylling: Narayana Press. Lk 11.
  11. 1 2 R.R.Palmer, Joel Colton, Lloyd Kramer (2007). A History of The Modern World. New York: McGraw-Hill. Lk 50.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  12. ↑ Lars Bisgaard, Leif Søndergaard (2009). Living with The Black Death. Gylling: Narayana Press. Lk 57.
  13. ↑ Robert S. Gottfired (1983). The Black Death. Natural and Human Disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co. Lk 77.
  14. ↑ Robert S. Gottfried (1983). The Black Death. Natural and Human Disaster in Medieval Europe. New York: The Free Press A Division of Macmillan Publishing Co. Lk xiv.

Välislingid