Muusikaline objekt on muusikas tunnetatud entiteet.
Muusikalise objekti määratlemiseks on Patricia Carpenter (1967: 62) sõnastanud kolm tingimust:
- muusikaline objekt on miski muu kui mina ise: mina tunnetan seda osana maailmast, millega ma kohtun seal, mitte siin (An object is, first of all, an other, not I; I grasp it as a part of that world which I encounter as there, not here.).
- muusikaline objekt on entiteet: kõik, mida on üldse võimalik tajuda, peab olema tajutav kas terviku või terviku osana, millenagi, mille tajumiseks on vaja sooritada integratsiooniakt (Also it is an entity: anything to be perceived at all must be perceived as a whole or a part of a whole, as something, for perception is fundamentally an act of integration.).
- kuna tajumine hõlmab ka liigitamist, on muusikaline objekt alati mingit liiki asi: ma saan temast aru tänu tema teatud identiteedile, mis püsib minu maailma äratuntava osana (And finally, because perception also involves an act of categorization, an object is a certain kind of a thing: I grasp it as some kind of an identity which persists as a recognizable part of my world.)
Muusikalist objekti on määratletud ka kitsamalt kui muusikainstrumenti, muusikateost (Lydia Goehr 2007: 81) või helilooja jaoks sobivat heliobjekti (Pierre Schaeffer).