See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2026) |


Teater NO99 oli teater Tallinnas aadressil Sakala 3. See tegutses riigi sihtasutusena ärinimega sihtasutus Teater NO99 aastatel 2005–2019.
Teatri repertuaari hakati planeerima juba 2004. aastal. Esimene lavastus oli 2005. aasta veebruaris lavale toodud "Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki", mis põhines jaapani kirjaniku Yukio Mishima tekstidel. Teater andis Eestis viimase etenduse 8. novembril 2018, viimaseks lavastuseks jäi NO30 "Kihnu Jõnn."
Teater NO99 nimi kujunes mitme inimese ettepanekust, teatritegijate sooviks oli "teatri pidevalt muutuvat loomust" väljendada ja iga lavastuse olulisust näidata. Teatri nimes numbrite vähenemine oli inspireeritud Hasso Krulli esseest. Täpsemalt vähenes teatri nimes peituv number iga lavastusega ühe võrra nulli poole.
Teater andis tegevuse lõpetamisest teada 31. oktoobril 2018. Pärast seda ilmus mitu artiklit, mis arutlesid teatri lõpetamise võimalike põhjuste üle. Samuti avaldati tekste, kus inimesed väljendasid kurbust teatri sulgemise pärast.
Teatri direktor ja kunstiline juht oli kuni 2016. aastani Tiit Ojasoo, peakunstnik oli Ene-Liis Semper, kellest sai pärast Ojasoo tagasiastumist ka teatri loominguline juht.
2020. aasta sügisest on 27 teatri NO99 lavastust vaadatavad Rahvusarhiivi veebis. Paljusid teatri NO99 lavastusi saab vaadata Rahvusarhiivi Meediateegist.
2025. aastal ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuselt raamat "Teater NO99: kokkuvõte", mille koostaja ja toimetaja on Anneli Saro. Teose eesmärk on "kaardistada Teatri NO99 tegevust võimalikult süsteemselt, laialdaselt ja mitmest perspektiivist." Teosest leiab mitu artiklit, mis käsitlevad teatrit eri nurkade alt. Raamatu "Teater NO99: kokkuvõte" autorid on Anneli Saro, Luule Epner, Riina Oruaas, Karin Allik, Eva-Liisa Linder, Madli Pesti, Hedi-Liis Toome ja Aare Pilv. Raamatu autorid Anneli Saro, Eva-Liisa Linder ja Luule Epner osalesid vestluses Andrei Liimetsaga. Epneri meelest tõi teater NO99 Eestisse postdramaatilise teatri strateegiad. Luule Epner sõnastas vestluses põhimõtte, mille järgi NO99 teatrit tegi: "Taheti teha kogu aeg midagi uut, mitte korrata vana, mitte jääda pidama isegi õnnestunud mudeli juurde."
Eva-Liisa Linder analüüsib teoses "Teater NO99: kokkuvõte" ilmunud artiklis, kuidas Teater NO99 Eesti poliitikamaastikku mõjutas. Linder kirjutab: "NO99 näitas, et teater ei tee vaid nalja, narratiive ja romantikat. Teater saab edendada demokraatiat, anda kodanikele eeskuju ja julgust ühiskonnas osalemiseks, muuta poliitikat ausamaks ja läbipaistvamaks /---/ Teater saab midagi ära teha."
Teater NO99 oli Teenusmajanduse Koja liige.
Lisaks lavastustele korraldas teater ühekordseid aktsioone, näiteks "Ulgumerelainetel", "99x", "Silent Disco", "Mädand Harry", "Pekingi ooper", "Solaris", "Täna õhtul Jaak Prints", "Pecha Kucha ja Potlatch", "200st tehakse 6500", "Lahedam on kaasa teha kui vaadata".
Teater osales festivalidel Austrias, Saksamaal, Venemaal, Leedus, Hollandis, Soomes, Ungaris, Prantsusmaal, Slovakkias, Šveitsis ja Poolas. Välisfestivalidel on esinetud lavastustega NO93 "Nafta!", NO89 "Totu kuul", NO88 "GEP", NO80 "Onu Tomi onnike" ja NO83 "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". 2015.aastal valiti Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi koostöös valminud lavastus NO51: "Mu naine vihastas" Avignoni teatrifestivali programmi.
Truppi kuulus kümme näitlejat. Teatrikriitik Meelis Oidsalu toob Sirbi artiklis esile, kui oluline oli teatris NO99 trupp, kelle lavaline olek mõjutab siiani tema elu.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend){{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)