Naan (ka India lameleib) on India köögist pärit pärmitainast tehtud valge lameleib.
Naani on valmistatud juba ammustest aegadest ka Myanmaris, Pakistanis, Bangladeshis, Afganistanis ja mujal. India aladele on see jõudnud islami ja pärsia kultuurimõjude kaudu, eriti Delhi sultanaadi ja mogulite ajal. Indias on see levinuim loodepiirkonnas, peamiselt Pandžabi osariigi aladel. Sõna "naan" pärineb pärsiakeelsest sõnast nān, mis on üldnimetus igasuguse leiva kohta.
Naani valmistatakse nisujahust, kuivpärmist, võist, piimast, valgest suhkrust ja söögisoolast. Suhkrut, piima ja võid ei pruugi traditsioonilises naanis olla.
Naani tehakse tavaliselt kergitatud pärmiga, kuid kiiremaks valmistamiseks kasutatakse selle asemel vahel küpsetuspulbrit või söögisoodat. Siis nimetatakse seda rangema määratluse järgi kulcha’ks, kuid sageli öeldakse ka selle kohta "naan".
Kõigepealt valmistatakse tainas, mis jäetakse tunniks-paariks seisma. Tainast küpsetatakse kõrgel kuumusel (250–300°) tandooris ning see on ka põhjus, miks naani liigitatakse lameleivaks. Naan on valminult kerge, kohev ja kuldpruunide laikudega.
Varaseim naani mainimine pärineb 14. sajandi India poeedi Amir Khusrau memuaaridest, kus ta nimetab muslimite toiduna kahte tüüpi naane: tunuki naan ja tanuri naan. Tunuki naan oli kerge või õhuke leib ning tanuri naan raske ja seda küpsetati tandooris. 1520. aastatel oli naan delikatess, mida said endale lubada peamiselt aadlikud ja kuningapere. 18. sajandiks oli naan Lõuna-Aasias mogulite aladel massidesse jõudnud.
Tänapäeval võib naani leida kogu maailmas Lõuna-Aasia ja Lähis-Ida roogasid pakkuvatest restoranidest ning osta paljudest toidupoodidest.
Naaniga sarnaneb Gruusia köögist pärit shotis puri, mida müüakse ka Eesti kauplustes.